Monday, January 31

passion stares me in the face

inimsuhted on kindamuster.

ja asjadel on ikkagi tugev emotsionaalne väärtus, eriti nt elukohtadel. kaalusin siin hetkeks, et äkki ikkagi jääks vanasse korterisse, kuna ma praegu pooleldi kahes kohas elan. aga selle variandiga kaasneks esiteks liiga palju jama ja asjaajamisi, millega ma ei viitsi ega taha tegeleda ja teiseks seesama emotsionaalne väärtus - tean, et ilma U-ta ei ole see korter enam see, mis ta siis oli. ei mingeid elutoatšille, ei mingeid öiseid kohvitamisi ega õppimistestviilimisi nii, nagu neid sessiajal korraldatud sai. ma vaid loodan, et nad hakkavad mul L-ga palju-palju külas käima ja ma Tallinnasse ka ikkagi iialgi veel jõuan. mul jäi seekord nii mitu asja kripeldama, mille ja kelle pärast on tarvis tagasi minna.

meenutasime preili S-ga Saaaremaabussis kõige paremat Tlna-trippi ever, kui herr A-ga Kadriorus ja muudes ägedates kohtades tšillasime, läbimärgadena pargipingil veini jõime ja juustu sõime või vihma-äikese eest kuhugi muuseumi pagesime ja ma mingi kohviku ülikitsas wc-s ühe märja kleidi teise vastu vahetasin, ei tea muidugi, mis selle sügavaim mõte oli. ja see oli ju see öö, kui mälu ei peta, kui K-d kohtasin! ja kelle pärast ma suuresti selle posti essa lause kirja panin: me kakleme nagu koer ja kass siiamaani (tal on vist minu vastu allergia, kui mina kassi rollis oleksin?), praegu on suur mõõnaperiood.

aga muidu teen tööd ja näen vaeva, sest muidu tuleb armastus!

siin ja seal

jehhaidiii! nädalavahetus oli täpselt nii lahe kui prognoositud. või tegelt isegi grammi võrra parem, sest ma siiamaani ei saa aru, mis mind elus hoidis.

niisiis reedel startisin suure surmaga Tartu poole. suure surmaga, sest kodus on nii-ii hea lebotada. ja bussiund kogunes peaaegu 0 tundi! Tartu oli nagu Tartu ikka, ainult väikese dilemmaga, et kumba koju nüüd minna. kuna aga korterikaaslane U pidi ka õhtul Sõpruses maanduma, sai sinna mindud, et mis ma seal internetita Puiestees ikka üksi kopitanud oleks. kell 7 pm, mil unekontole ikkagi paar tunnikest enne pidu plaanisin korjata, peksi ikkagi elutuppa Unot mängima ja nii see peosoojendus algas lõppedes umbes sellega, et preili M 11 ajal meiekale jõudis.

kauaoodatud Ziitamun Goes Klaab Nite peos ma veits pettusin. ei, roheline laser oli tore ja preili E-d oli ka väga meeldiv üle pika aja näha ja maas ülesvõtmist karjuv viieeurone oli ka tore. ja unistus järgmise õhtu paremast peost. aga pikale veinis, krt küll! oli siis vaja härra F-il pulti lennata alles enne kella peo lõppu.

kell pool kuus koju laekutud, poolteist tundi magatud, asjad poolunisena kokku korjatud, sai bussipeatusesse lennatud, et... avastada, et enne magamaminekut vaadatud bussiaeg osutus argipäevade omaks ja et järgmine buss läheb kusagil 20 mintsa pärast (tagantjärgi mõeldes oleks ju võinud oodata).
seda, et... sebe sebeks ja see on tore, et ma sealsetel ekraanidel paarisekundilist kuulsust hangin, eksole (kes tunneb ära roosa peaga narri, saab kommi), aga ikkagi, miks nii ebamugavad bussid, krt küll?! ei sekunditki und!

Tallinn oli üsna tore, aga Kiili jõudmine veel toredam: modellid said SÜÜA! jee! naersime veel, et me oleme toidudieedil. lava ehmatas esialgu ära, et noh, mismõttes poodiumid ja mis mõttes trepid: sain veel hullema lavapoole ka, katsu sa siis 10sendiste kontsadega seal jaurata, aga noh, Telliskivist ja Moedepoost hullemat lava annab enivei ehitada. hakkama saime! ja väga edukalt! 2.koht & XL-studios eriauhind (fotoshuut seal) Mimirile & Kristiina on ikka nii äge ja tubli meil (ja noh, me ise ka).

Kiilist äratulek oli muidugi ka paras nali - kohalikud bussipeatuses naersid, et jah, oodake-oodake, need bussid siin käivad suht vabagraafiku aluselt. vaatasime preili S-ga üksteisele ahastavalt otsa ja kukkusime kiruma, et kui me nüüd maha jääme.. ja plaane genereerima. õnneks vaid ~10mintsalise hilinemisega saime sooja bussi lebotama ja küsima "are we there yet?!", sest päriselt ka mul iga sekund tundus, et nüüd oleme Tallinnas.
aga jõudsime edukalt preili S-ga Saaremaabussile.

nüüd lebotan siin, naudin viimast vaba esmaspäeva enne suve (kui just omavoliliselt neid võetud ei saa, kuigi ei usu, hispaania keelest ikka puududa ei taha).
ja nii ongi. ahjaa, Kiili Moeshow wuz ikstriimli awesome!

Thursday, January 27

kaisvere 270111

sõitsin täna vara-vara maale vanaema juurde Kaisverre. tänks, vanaema, et siukse koha peal, metsa vahel elad. termomeeter tšekitud (-13kraadi), õue astudes mõtlesin, et noh, maal olla -20, mis see siis ära pole, a bussist uuesti välja astudes konstateerisin fakti, et tšiiii, on küll külm nagu...veits nagu oleks. ja esimest korda nägin, kuidas külm kätelt naha päris-päris katki teinud oli, kuna mul oli targematki teha, kui see ~3km käed taskus maha kõndida. sest kõik oli lihtsalt niiiiii-iiiiiii ilus! kasvõi näiteks...

...see. taamal endine kaarma vallavalitsuse hoone (fui, hoone on tegelikult veitsa liiga robustse kõlaga), millest pilt jutuga allpool. aga päike-päike, milline kaunis päike..

kogu tee oli hirmus udune, no ikka nii udune, et välja vaadates oligi umbes täpselt nii:

see on tegelikult põld seal taga kusagil, aga lihtsalt niiii paks udu oli, et nähtavus oli vaid paar meetrit.

vanaema, tore naine, asus mind kohe nuumama, alustades teeringiga, sest mul oli niiiiiiiiiiiii külm. kaisvere on vist üks külmemaid kohti, haaa. pärnaõie-nõmmliivatee ja vanaema tehtud kirsi-mustsõstrakook, yummy.
vanaemal on alati igast vahvaid koduloomi olnd, a vastukaaluks kunagistele sigadele-lammastele-lehmale-kanadele-kukele on nüüd jäänd vaid

kiisu-miisu, kes minuga hull sõber oli ja kellel hiljuti pojad olid,

ja donna, kes mind pikali joosta ja närida üritas - edutult!

ma ei tea, kuhu see aeg kadus, aga ma peaks seal ilmselgelt tihedamini käima.

mingid linnukesed teepealt, keegi teab, mis elukad? armastavad kibuvitsamarju.

koduküla


koduhoov




ei pääse retronurgata

 veel veits hoovi(pealseid maju)

endine kaarma vallavalitsus, ehitatud 1893 (kui silm ei petnud). olen seda maja alati imetlenud, alati. mingiaeg mingid aastad tagasi kolis vallavalitsus omadega siia linna ja maja ostsid mingid soomlased, kes mingi aeg seal sees elasid (kusjuures ma vist pole seal majas kunagi sees käinud, võib-olla pisi-pisina, a kujutan ette, kui khuul seal elada olla võib). ja kuna seal ees on ikka & alati & on siiamaani bussipeatus olnud, kohtume selle majaga veel ja veel.

nüüd mõtlen, kas viitsin minifilmikale minna...vist mitte.

Wednesday, January 26

Tuesday, January 25

teine hommikukohv, filmivaatamiseks valmis seatud juhtmed ja telekas, mõte, et tegelikult peab minema (saapa)jahile.

vaatasin eile mingit väga halba filmi. ja mu ette sattusid valge a3 paber ja harilik pliiats. esiti ei osanudki midagi ette võtta, ent siis lasin käel end juhtida. või pliiatsil. või fantaasial.

avastasin üle pika aja muusikat, mis mingeidki emotsioone tekitas.

tibulinnul on sünnipäev.

ja kes ütles, et talv ainult lahkuminekute aeg on (jajah, statistika, jajah).

ja produktiivsus võiks mu keskmine nimi  täna olla (kui vilju lõigata saab tulemuste näol, siis hõiskan valjemini, aga olen igati rahul).

visuaalesteetiline nälg kunsti järele*

 nojah, selgitamaks pealkirja, alustame kasvõi blogiseintest - värvisin nad (ajutiselt; ja nad elavad) valgeks, et siis v-o hiljem mingi muster peale mõelda, aga praegu vajan nii, sest puhas leht on see, mida ma mõnes eluvaldkonnas jälle vajan. teeme siis nii!

teine aspekt on see, et tahaks hästi palju mingeid näitusi külastada, mööda blogisid kolada, inimestega suhelda ja sellele peaks järgnema inspiratsioonitulv (noh, järgneb ka), aga ma ei tea veel, kuhu see inf rakendada. fotografeerisin täna mõnda objekti, aga ma olen sellega ikka nii roostes, oeh. ja ma pole enam kindel... ja ma ei tea... ja ma ei.. ja ma! tjah, mõni argieluobjekt mingist nurgast sai tabatud ja pärast mõtlen, kas panen siia või mitte (kartke teist varianti, sest teine on alati õige ja ärge tulgegi mulle rääkima, et  esimene mõte on alati õige - kust te teate, kumb mulle enne pähe tuli, pealegi proua (või preili, haa?) Vööl oli alati teine variant õige!)

igatahes Egoni rõõmuks külastan ta näitust mingipäev, ideaalne oleks selleks näiteks homne, kuna (ma hakkan sellega juba küsisõnana ka harjuma ega karju inimeste peale) ma nagunii saapajahile minema pean. ja kes minuga millal uisutama tuleb? ja sõbrad, miks te Saares pole? jõudsingi tegelt sujuvalt selle faktini, et olen nüüd hoopis kodusaarel askeldamas. aga ma ausalt ei tea, kui kaua.


(siin on see koht, kus ma koolist räägin ja eksamitest ja nende tulemustest).

mind ajab mõte sellest, et miski ei saa olla 100% hea või identne (millegagi/kellegagi), no ikka väga närvi. sama närvi kui universumi lõpmatuse teema. no kuidas lihtsalt ei saa?! miks ei saa? tahan! "no sest ikka on keegi kusagil, kellele ei meeldi, kas või sellepärast, et kõigile meeldib." fui!

ja siis veel selline jutt:
plaan: reede(2801): Kuressaare-Tartu (ainult sellepärast, et ma olen rumal ja ei oska asju õigel ajal korda ajada ja suudan vajalikud asjad alati Tartusse jätta (ma isegi ei mäleta, kumba koju)), laupäev(2901): Tallinn-Kiili-Tallinn, pühapäev(3001): Tallinn-Kuresaare.
tegelikkus: suudan midagi geniaalset välja mõelda, et esimene etapp välistada ja sõidan hoopis 30001 miskipärast Tartusse.


vajan praktilist väljundit, aidake mind, ma enam ei jõua!

* aga võib-olla ka järgi, süntaktiliselt olen üsna kindel, semantika on juba omaette teema (pragmaatikast rääkimata).

Saturday, January 22

i can't stop

elu veereb nagu käbi, st oleneb hetkest. üks hetk on hea, sest on Laserid ja õnn ja rõõm ja Kapsa(supi)õhtu. Teine hetk avastan ÕISist, et olen ikkagi läbi kukkunud eksamilt, mille kohta alarm-alarm tuli vahetult pärast selle sooritamist (ut sajandi feil või šokiteraapia).
nüüd siis ootangi ühte vastust, et võib-olla juba esmaspäeval veits pikemaks koju maabuda ja ma vajan-vajan seda nii väga.

sess on vahepeal läbi saanud ja tegelikult veits vist isegi igatsen seda, sest käesolev nädal on päris kasutu olnud - enamus ajast olen kas maganud või niisama vegeteerinud, sest ükski asi ei tundu enanm nii ahvatlev, kui ta seda sessi ajal oli (sest ometigi kõik kõige paremad ideed, leiud, tegemised toimuvad ikkagi sessi, kõige kiiremal ajal aastast).
nüüd on mul lihtsalt tunne, et 3 nädalat aasta algusest on kuhugi kadunud.

niisiis tegelikult üks või mitu ännauntsi elukohalainetelt - üks korterikaaslane kolis juba välja, täna pärastlõunal lähen mina ka. minu armas uus 2-toaline 5.korruse rõduga pesa puiestee tänaval, awwyeah!

hea on tõdeda, et üks jama laheneb teise järel - nüüd veel 2 valupunkti ja ongi kõik jälle joonepeal.
aga okei, ma ütlen selle sessijama peale, et - esimene vasikas läheb ikka aiataha ju!

Tuesday, January 18

Nick Drake - River Man



nick drake, aeh, gotta love him!

ja sess sai läbi, hõissa!

Sunday, January 16

lõpetasin ühe teksti lugemise jälle, tundub et autobiograafilise. esiteks on veider enivei lugeda tekste, mille autorit tunned või tundnud oled. teiseks oli olukord nii tuttav, need pärnussekutsed ja noh, muu ka.

ma ei oskagi nüüd magama minna, see teema on mind nii valusalt hittinud. mitte ühelegi asjale/olevusele mõeldes ei lase minus nii paljud erinevad tunded edasi-tagasi tagaajamist mängides ringi.

lihtsalt arusaamatult haige.
ahjaaa, kaks head helinäidet tänasest:

cicatrice - all downhill from here


telly addicts - your eyes
(nojah, pole päris kindel, kas... aga fredyt meenutab küll kõlaliselt veitsa, niiet peaks minema küll).


ja kertu animatsioonikas ka.

novot. nii. võib-olla millalgi tuleb siia üks päris enda asi ka, aga pole kindel päris..(mõtlen ringi homme raudselt).

unelen

oot kuulge misasja - kell on pool8 hommikul ja mina istun siin, und pole, kass magab kusagil no tont seda teab kus, ja loen mingeid asju mingist etapist, mis natuke närivad, aga on samas heaks ajaviiteks sel hommikul. pani mind mõtlema, kui et.. tegelt käib asjade kohta ikkagi see lause, et vanu asju pole mõtet üles soojendada ja seda igas kahesaja viies miljonis mõttes (kuigi mulle ikka elavalt püüti vastu vaielda sellele üksõhtu või öö).

kurt või pime? - vastasin peaaegu et mõtlemata (jõudsid siiski mingid assosatsiooni tekkida - semioos, hehe), et pime. sest kurdina ei kuuleks ma muusikat ja no mis see elu ilma muusikata oleks. heh, mo kiiks ilmselt, aga njet-njet-njet, kurt mitte. see oligi vist põhiargument minu poolt, eriti kaugele me selle diskussiooniga ei jõudnud, sest 3/5 vastas kurt, 1/5 pime ja 1/5 otsustas erapoolikuks jääda. ükskõik mis muus küsimuses oleks ma ilmselt vastanud ka, et tjah, kahe otsaga nöör, aga see tundus kuidagi loogiline.
(tegelt ei valiks kumbagi - aga teie?)

unemuster, nagu näha, on kaunis segi. on kahte tüüpi päevi: a) eksamipäev - ärkan kell enne 12 või 2, vastavalt siis sellele, mis kell eksam on - magan päeval paar tundi, õhtul välja (kui järgmine päev eksamit pole); b) eksamit pole (olen eelmine õhtu vist väljas käinud, samas v-o pole ka) - ärkan kell 6 õhtul, olen maganud ligi 12h - lähen õhtul pärast paaritunnist ärkvelolekut välja.

nii, nüüd loen edasi või lähen magama.

Tuesday, January 11

tahtsin vaid hõisata, et twin sister on äge ja tänks, liizike! nüüd on õnn minu õuel ja võin segadusseajava, ent samas korrastava/vabastava semiootika juurest külje maha visata & enne eksamit väheke...puhata.

Monday, January 10

sa meeldid mulle*

lõpetasin just sissejuhatus semiootikasse eksamikordamiskonspektiga (ajakulu: 6h) ja ühe ivendi tegemisega ühte kohta, millest ma muidugi aru ei saa, et milleks see nüüd minu poolt vajalik oli.

ahjaa, kuulsin täna pretensioone, et a) üritusi ei promota piisavalt ja b) üleüldse artistid ei promo end ka piisavalt. et mis ette võtma peaks? on tõesti, ma arvan, nii, et hea eesti alternatiiv ikkagi ei jõua inimesteni (no ja sealhulgas ka nendeni, kes seda meeleldi kuulaks ka, mitte ainult põhimõtte pärast, et koittoome- ja ottleplandikuulajad ei tea, kes või mis on laika virgin). tuleb osata märgata ja otsida, ütleks ma ilmselt. aga krt, tegelt ikka ei ole päris nii vist - kuidagi peab õppima end serveerima ka ikkagi. ma võin ju siin maailma päästa küll ja sõbrapdele-tuttavatele eestimaa head alternatiiv-popmuusikat tutvustada, a minust üksi ikkagi on vähe (kuigi vahel on veits superwomani tunne küll. viimasel ajal olen kaks korda meeldiva üllatuse osaliseks saanud, kus kaks tuttavat nii muuseas mainisid, et kuulavad ühte teatud bändi või too lugu neid parasjagu kummitas.

ürituste promomisest. noh, eks ta ole jah, et kui tänapäeval ikka feissbukki pole, siis ega väga ei tea ka. kleebi sa postidele plakateid palju tahes, põhiinff liigub ikka eelnimetatud näoraamatu kaudu. eriti vist tallinnas see postisildistamine vast kuigi tõhus pole. siin Tartus, jaa, uai nat. siin liigub info üldse kuidagi hästi või olen ma end lihtsalt õigetele kanalitele sättinud. kogu siine maailm tundub juba imepisikese, ent nii.. rikkana.
täna üks tuttav rääkis, et kuidas Tartus siin-seal ikka kogu aeg midagi toimub. jah, noh, tõsi - viimasel ajal on jälle elu keema hakanud (ikka parem kui saaremaal, heh), kuigi eks igal kohal ole oma võlud ja valud. mul vahepeal tundus, et kogu möll ja ägedad üritused toimuvad ikkagi tallinnas, aga meie armsale Genklubile mõeldes.. ma mõtlen, et ma vist tean, mis seda kohta teistest sarnastest eristab - sellel on hing. hing, mida nt Plongil ei ole. Genis kogu aeg elu keeb, kogu aeg ännauntsitakse, kui miskit toimumas ja no eriti armas oli essa jaanuari pool tundi enne pidu spontaanne kirjake, et miskit toimumas. (sellest võiks vist igavesti veel rääkida)

aga ürituste koha pealt veel niipalju, et info liikumatuses ei saa küll kedagi süüdistada (eriti), sest ses suhtes peab ikkagi ise luurel olema (nagu ka tegelikult muusika, hehe).


(nüüd on Hiiel, mida hommikukohvi kõrvale lugeda)

kuid siis, kui süda peksis nagu trumm,  ma hiljem teada sain, et olen tegelt tumm

* sellel lool.. on mõnus 90ndate biit, meenuvad kuidagi code one'id ja sellised elukad, mis pole paha, lapsepõlvenostalgiat küllaga. jah, kuidagi selline kõla on lool. lugu

Sunday, January 9

Starlings - Weight in Gold

great minds think alike

filmid muudavad mind alati...veidraks. kui on hea film; hea film on selline, mis sööb mind oma maailma ja paneb mind käituma mitte küll peategelasega identselt, aga kuidagi...veidralt, filmilikult, teistmoodi. et umbes et kui peategelane on hull, siis ma mõtlen ennast ka hulluks. mu enda jamad tunduvad miljonikordsetena...ah, mitte nii radikaalne tegelt. a, heade teatrietenduste ja raamatutega on ka nii. mis meenutabki, et peaks midagi raamaturiiulist haarama, kuniks ma enivei õppimist edasi lükkan. ei teagi, millal sellega mõistlik alustada oleks. kogu aeg tundub aega olevat, a siis õhtu enne jälle avastan, et no kurrrrrrrrja, üks päev kuluks veel ära (aga see on ju alati nii, milleks põdeda, hehe).

lubasin end premeerida pärast rasket sessiaega teatrikülastusega (jaa, lõpuks ometi mõtlen midagi asjalikku välja enese motiveerimiseks, on, mille nimel pingutada nüüd juuhhuu). aga etendus on "kuidas harry kohtas sallyt" (rakvere teater). point on lihtne: lubasin seda vaatama minna juba jumalteabkuikauaaeega tagasi (loe: üle aasta; esietendus see 19sept'09 (jumalküllkuiammu); käis see vist isegi krs-s millagi, kunagi siis, kui mul kiire oli. või ma end korralikult motiveerida ei suutnud. või ma liiga palju teatris käisin (hää, kunagi ei saa liiga palju Teatrist, andke andeks kõik, et ma selle pisiasja (jeerait) oma elust välja kirjutanud olen - ei, mitte kirjutanud - kahtlustan, et keegi tegi seda minu eest.

ja teisalt ajendas mind end niiviisi motiveerima herr r. naljakas ongi see, et ma teda viimased aasta aega näinud olen, aga mitte kohanud. ei, see ei ole isegi naljakas, üsna reaalne, aga samas rõvedalt paradoksaalne. ma kuulutan selle loo varsti joan-ravic'i omaks (või siis mitte, sest vanade asjade juurde ei tulda tagasi ja skruujuu steitmendi "vana arm ei roosteta eest").

aa kuulge, balletti tahan ka vaatama minna. kultuur, päris kultuur, ma VAJAN sind (mitte mingeid teooriaid enam, tahan praktikat ja seda kultuuri, mida MINA OLEN elu aeg kultuuriks pidanud, tahan lihtsaid ja ilusaid asju, mis paitaks mu kõrvu, silmi...meeli! jaah).





ahjaa, mul on uus parasiitväljend millegi suure mõttetu summa kulutamise peale:"issarist kuule see küttearve on ju mingi miljon eurot." tjah, ei tea küll, kust see nüüd välja kargas (kurja, i tell ya again). see jälitab mind vist igavesti (ja kui mitte igavesti, siis natuke ikka veel - saa sa siis aru).

(ooo meeldiv õnnis hea tunne, sina mõttetuste tegemine. tahan jälle. peaasi, et oleks hea).

ja no kuulge, ei saa ju nii kergesti andestada kui mina. ei tea ju, mis on päris ja mis mitte. ei saagi kunagi teada (ja miks te üldse räägite, et teate? ju kui arvate, et teateGI, siis tegelikult ikka ei tea küll)

eelseisvast veel: 3 eksamit (sissejuhatus semiootikasse, semiootika alused, sissejuhatus kultuuriteooriatsse), loodetavasti mitte ühtki järeleksamit, pikk koduvegetatsioon, kuu lõpus siuke asi. vot tak!

Saturday, January 8

aidesaidesaidesaides....oeh. (ei tea, kas nüüd hakkavad teismelised fännitarid siia blogisse voolama - ah, oh ei, aidest kuulavad ju ilusad mehed).

nojah, ja ega rohkem ei jaksagi pajatada.

Monday, January 3

Sunday, January 2

wicked game

ei saa ikka päris hästi aru, et mis see siis nüüd on, et ma kogu aeg unine olen: kas saigi saatuslikuks mu talveunne suikumise lubadus? või hoopis see, et sessiaeg algamas on?

tähelepanekuid poes:
)) kes senti ei korja, see paberraha ei saa ütleks ma selle peale, kuidas inimesed nüüd hoolega mahakukkuvaid sente korjavad (huumorit samasse auku võis näha ka eile Genis).
)) maksmisega läheb vähemalt 135675455654 korda kauem aega, isegi müüjad ei jaga ööd ega mütsi veel. seda enam oo-õnnis-tunne oli üle mitme aja sularahaga jamamist kaardiga maksta, oh, inimesed, mis te selle euroga jaurate.

ahjaa, miks ma üldse poodi läksin: mu kurk on jälle jaurama hakanud (küll see ja teine soovitavad mandlioppi, mis siinkohal vist ongi ainuõige normaalne variant, tjah, ehk siis soovitage perearste tartus ja mismaüldsetegemapean?) ja ainuõige ravim kurguvalu vastu on ju ometigi - tadaaaahh! - jäätis. 

kuulge, kas mul on midagi väga tõsist viga, et ma viimasel ajal tänavatel ilutsevate reklaamide taga poliitilist alatooni tajun? kõigepealt see k-rauta kangesti reformikatetoonis reklaam, nüüd roheline "vali lendorav" ja midagi oli kunagi vist veel. mis paranoia see siis olgu...

see kaa veel, et 2010 oli ikka kuradi hea muusika-aasta (ma nüüd ei tea, kas peaks selle kokku või lahku kirjutama, kahtlen stiililisi aspekte silmas pidades), aga ma vist ei üllata selle lausega väga. uskumatult palju uusi leide, meeletuid laive ja noh, mis siin salata, ka vahvaid tutvusi (ja sellest lähtuvalt seiklusi).
ja minu meelest oleks muusikagurmaan hea alternatiiv melomaanile ja üleüldse kift sõna.
(teksti kursiivimisega meenub nali eesti keele suulise ja kirjaliku väljenduse õpetuse praktikumidest:"üks teist oli töös allajoonimise asemel isegi üritanud võõrsõnalise osa kursiivis ja ülejäänud teksti püstiselt kirjutada" (no kuulge, ma nägin nii palju vaeva, mu käekiri on muidu ju nii kursiivne (leiutan vist sõnu?) kui olla saab)).

ja noh, head uut ka