Thursday, March 31

ma ei suuda vältida klišeesid, aga suuda nende asemel midagi ka panna (sest loodus tühja kohta ei salli). ja see on suurim võitlus (elus).


olen olnud hea.

ja nüüd olen megaväss.

Monday, March 28

let go, let go

ära näe vaeva, vaev sind ka ei näe.
aga proovida ju võib.

ja kui inimesed elueest oma (tigu)postkastikesi sildistavad igasugu huvitavate märkmetega, mis rämpspostile viitavad, siis mina kisun selle enda omalt ära, sest muidu on nukker, kui pead elu aeg Muhv olema ja ma millega ma siis ahju kütaks?

ei meeldi inimesed, kellega rääkida ei saa. noh, ses lihtsas mõttes, et kes lihtsalt aru ei saa, kes aru saada ei taha, kes ei kuula, kes on paindumatud, kes.. ah, ma ei jaksa tuuleveskitega võidelda ega tea, mida teha.

on ja tuleb raske nädal. loodan et nädala lõpu poole vastavalt premeerida. hoidke pöialt. ma ju tahan ka raisändfooli näha ja oma teisi toredaid inimesi ja isegi natuke on tunne, et tahaks sinna minna, kuhu kunagi (liialdan) pole tahtnud.

on veel tunne, et kevad on kohale jõudnud. pähe. igale poole va õue. see on päris mönus, kui muidugi välja arvata see paranoia, mis ikka mingiaeg hitib. aga....tegelikult.....on selles suhtes hästi tore hetk jälle, et ümberringi on kaos, aga on lõpuks ometi saadud selgeks, mida tahta (liialdan; jälle). ja on jälle see tunne, et omaltpoolt on tehtud köik, aga kuidagimoodi ei saa midagi jooksma. on olemas igasugud alged, eeldused, perspektiiv, kõik...peaaegu kõik, aga no kui ei funka, siis ei funka või on veel äkki paranoiad ja luulud.

ma lihtsalt ohkan nüüd, andke see aeg.

Sunday, March 27

laul*

(ma) hakkan (vist) sürrealiseeruma, aga kindel pole. lihtsalt reaalselt selline tunne on, et rahulolu ja rahutus on korraga peal ja see ei ole eriti reaalne tunne, mind saadate ilmselt Kuule või Marsile selle jutu peale.
hääküll, tahtsin seda öelda, et mul on umbes siiralt ja umbes sama palju niisama hea meel Teele üle, noh, guugeldage ise välja, mis värk on või äkki olete ise piisavalt targad  (ma nüüd natuke aega teietan, sest avastasin tänu sellele almightyle masinale, et teid on lausa mitu, kes seda siin loevad, noh önn ja rööm, mis ma öelda oskan, uhke värk).

noh, möningate hirmu- ja öuduslugude taustal hakkab tunduma, et lisaks sellele, et ma tropimagnet olen (viimane kord läks küll õnneks jälle mitte olla ja võib lausa uskuma hakata, et ka minul on lootust (jälle) normaalsete (siinkohal jätan defineerimata selle omadussõna tähenduse, vaieldav) peoleode hingekirja (tagasi) saada) juhtub minuga kogu aeg midagi. näiteks olen viimase nädalaga terve kahe-kolme talve jagu külge maha pannud. tavaliselt ma ikka olen saanud teiste kaaskodanike üle vaikselt irvitada, aga tuleb välja, et ka minust on saanud säärane uljas- ja/või udupea nagu nemad (alatihti küljemahapanijad). önnetustejada  algas, ma julgen väita, alles nädala teises pooles, kui asjaajamishoos telefoniga "jaja, ma lähen koju ja siis...KURAT KÜLL...helistan sulle" rääkides vasaku küljega veelombis ära käisin. meeldiv, not(t). ja lõpetades praeguse Toomemäelt poolselg-poolkülg allalendamisega (kuigi lendamine on selle aktsiooni kohta liiggraatsiliselt öeldud).

aga üldiselt elagu galvaanilised elevandid, mimikrid (jah see peab nii olema, ärge tulge mulle isegi rääkima, et ma düsgraafik olen, mida aeg-ajalt teatud seisundites muidugi ette tuleb, olen).

ja mu vanad hirmud on tagasi. vaatamata "pole mõtet karta ega/ja põdeda".

* ei saa laulu, otsi ise.

Saturday, March 26

Sparks

nonii, tegin ka lõpuks statcounteri ja saan nüüd teid vastu stalkida. päris põnev on!

aga naljakas on see, et ma viimasel ajal muud ei tee kui ainult magan. Karmen arvas, et see on sest' kolimisjamastressist ja noh, ma nägin nt just enne unes, kuidas ma läksin lambist tagasi vanasse korterisse (kust ma võtmed sain, jäi muidugi müsteeriumiks), tšillisin ja lebotasin seal, vaatasin telekat ja siis äkki meenus, et krt, omanik võib ju iga hetk tagasi tulla. kiiresti oli tarvis asjad kokku panna (miks ma üldse mingi nelja suure kotitäie asjadega sinna läksin), aga omanik oli kiirem ja astus sisse, küsis, et mis ma seal veel teen. vastasin, et noh, tulin mõnele asjadele veel järgi. MÕNELE, my @ss. tekid-padjad-riided including neli veinipudelit...ja siis sai uni otsa. ei mäleta, kas see oli nüüd see kellaühene ärkamine või kellakümnene ema kõne, mida ma jälle ei mäletanud.

aga lugu on siis nõnda, et kolimises surmväsinuna läksin ma neljap õhtul kell kaheksa magama, et uneajal miljon vastamata ja mõni ka vastatud kõne saada. nt olin ma rääkinud muretseva vanaemaga (miks mu parema käe väike sörm kogu aeg a) ära sureb või b) ära külmub? ükspäev oli jama pöidlaga, mis ära väsis ja valutama hakkas).
kella kahe paiku sain viimase (vastamata) kõne veidralt numbrilt (ma nüüd tean, kellel, oeh). ja siis saabus lõpik uni.
kell 7 am-ks oli äratus sätitud, et 8:15 loengusse jõuda. too hetk tundus tuba nii sigakülm, ent pärast paariminutilist vegeteerimist ja une mittetulemise konstateerimist mõtlesin, et noh, heaküll, paari minuti tee, vean end siis kohale. vedasin. ja no ikka oli ka paari minuti tee, põhimõtteliselt ümbernurga Jakobi tänavalt minna, oh õnn ja rõõm.

kojutulles oli uni jälle suur, sain ühe vihase kõne, a keerasin ikkagi uuesti magama. ja nii ma siis magasin kõik maha. 10 paiku sain fämililt muretseva kõne, et miks ma nii palju magan, seletasin midagi vist, a ei midagi adekvaatset. uni edasi. 1 paiku vedasin end selgitusi jagama, et siis end korra zavvi vedada. tõepoolest lühike maa jällegi. hõissa!

nüüüüd...on dilemma kas minna tagasi magama või süüa teha. ja millalgi peaks asjad lahti pakkima, sest täna tuleb (enesele) elu lõpuks sisse puhuda.
ja...ahi on katki.

ja nii ongi.

Friday, March 25

mis siin's ikka...tuleb vaid vist teada anda, et elus olen. keegi kusagil heitis ette, et miks ma ei blogi, vastuseid on mitu:
a) möödunudnädalavahetusene tüngakõne külvas paranoiat;
b) loll on see, kes vabadust ei leia, aga mis või kes on see, kellel aega pole?
c) ja kui aega isegi oli, ei viitsinud ma varvastki liigutada, täpselt selline nädal on olnud.
d) nüüd peaks ma üksikasjalikult nädalat vist kirjeldama, aga...
e) ma kolisin.

eile õhtul kella kaheksa paiku haihtusin elust ja keerasin kerra ära. loomulikult mõttega, et ah, ju hiljem saab korra zavvi teisi kiikama mindud. üheksa paiku tuli essa kõne, viimane vist kahe paiku. numbreid ja persoone oli erinevaid ja jääb üle vaid küsida what is this life?

ut on ümbernurga.

Thursday, March 17

Tahtsin lihtsalt mainida, et

a) olen juba ligi 36 tundi ärkvel olnud;

b) algas nädalavahetus;

c) on põhjust tähistada, SEST lõputud, täpselt kuu aega väldanud erialavahetusebürkokraatiajamad on nüüdseks võiduka lõpuni jõudnud, tsiteerin:"Ülikooliseaduse paragrahvi 14 lõike 3 punkti 11 ja Tartu Ülikooli nõukogu 26. mai 2006. a määruse nr 6 "Õppekorralduseeskiri" punkti 69 alusel viin üle alates 07.02.2011 filosoofiateaduskonna semiootika ja kultuuriteooria (2433) eriala 1. aasta riigieelarvevälise õppekoha täiskoormusega päevase õppe üliõpilase sotsiaal- ja haridusteaduskonna ajakirjanduse ja suhtekorralduse (2487) bakalaureuseõppe 1. aasta riigieelarveväliseks täiskoormusega päevase õppe üliõpilaseks õppe lõpukuupäevaga 31.08.2013." 

Ehk maakeeli olen nüüd AMETLIKULT ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 1.kursuse väga õnnelik tudeng. Tsiisõs kraist, see on nii uskumatu....

Sotsiaalne anomaalia --

Mõtlesin, et ses suures õppimises on reaalsustaju kuhugi kaduma läinud, aga samas oli üle pika aja päris rahulik õhtu: korteriteema on still up, aber ma ei pidanud enam mingi tsirkuse pärast endast välja minema. See on hea uudis number üks.

Ma olen nii suures uudistelugemistuhinas, et ei suuda enam lõpetada ja natuke Hennostele aega pühendada veel enne võimalikku magamaminekut, mis kohe kindlasti rikuks kõik ära, sest mul on nii hea olla ja kell on neli läbi. Vanarahvatarkus ütleb küll, et enne teadmisteparaadi peaks veitsa magama, teadmisi kinnistama, ent tunnen end niisamagi hästi praegu, charticle, oh charticle, pean siinkohal vajalikuks tsiteerida Dane Stickne't:"Chart + article = charticle. (Think Brad + Angelina = Brangelina, but not nearly as hot and quite a bit geekier.)" Kuld!

Loen siin kujunduselementidest, et tavaliselt liigub silm enne rohkem ligitõmbavale ja kusjuures, enesele mõeldes, üritan seda tendentsi ikka ümber lükata, pildid ja väljavõtted pigem häirivad loole keskendumist ja tihti neid enne lugedes ei viitsi loole keskenduda (eriti kui on kehv lugu). Tegelikult selle Hennoste raamatuga on samamoodi - ladus tekst voolab läbi raamatu ja vahele on torgatud kastikesed olulise infiga, alates lehe ülevaltosast, jättes eelmiselt leheküljelt teksti poolikuks, no krt, ma tahan ju millestki aru ka saada katkestamata!

Viimase aja kuldreegel on veel ka lugude ärakuulamine, st ühte lugu nii kaua taustaks lasta, kui see..ei, wait, what, see ei viska isegi üle, vaid teeb millalgi teise tulemise. Lihtsalt õppimisele taustaks on hea ühte lugu stabiilselt kuulata. Sellega on see teema, et kunagi ei saa kuulata mingit raadiot (kui see just mõni ambiendikas pole), nt kohiradiot, sest sealt võib ja suure tõenäosusega juhtub ette palju uut ja head muusikat, mida kõrv hõõmav, mõistus sünteesib ja KUI ta seda ei tee on muusikast saanud taustamüra. Ja kas see on hea, kas see on eesmärk? Nein!

Kell on saanud nii palju, et naaber läks vist tööle. Küsimus: miks värk selle kalahaisuga trepikojas on? Miks mingi paberkott seal juba päevi seisab? Kas nii käivadki asjad? Noh, samas tuleb tunnistada, et las ta haiseb siis, kuniks see rõve lehk MINU TUPPA tungima ei hakka (krt, lihteestlaslik seisukoht).
Hommikust rääkides ja une puudumisest... mõistus ei funktsioneeri päris nii nagu peaks. Loodan, et pärast kella kümnest kojutulekut ja enne korterivaatamist saan veits magada, mis on väga-väga ebatõenäoline. 
Edasi ei jaksa.
Mulle meenus üks hommik. Hommik, kui ma ühe silmarõõmu juurest rõõmsasti koju jalutasin. Hommik, mil kesk talvekäredust oli hetk suve/varasügisnostalgiat. 
Ja pärast seda pole seda tegevusliini enam üles soojendatud ja ei tunne enam vajadust ka. Hõissa, või mis.

Ps! Mis teema K-Rautal nende Oravavärvidega ikkagi on? Kogu aeg, kui nende reklaamid silma jäävad, liigub mõte teatud erakonnale...
Ps2! 1.aprill on Grab a boob day, sain juba omad ähvardused kätte. :P 
Ps3! Tahan tänada väga ajakirjandusinstituudi õppekorraldusspets Katrin Lendoki meeldiva koostöö, abi ja toetuse eest! Jee.
Ps4! Miks TV3 enam Vihaseid Kopraid ei näita?!?!?! Rikutud hommik!

-- ehk no(-)life is a good life. or just a nerdy nerd. (samas vabalt võiks pealkiri olla ka meesterindel muutustata).

Wednesday, March 16

Okei, elu õpetab, et pole tarvis kõiki koolis õpitud tõdesid silmas pidada ja rakendada või vähemasti näpuga järel käia ja vinguda ja ma päriselt võin silma kinni pigistada enamus kohtades, aga kui uudises on rõvedad parasiitsõnad, kehv lokaliseeritus ja üleüldse üks terve lõik keset uudist on selline, et üks lause räägib aiast ja teine aiaaugust, siis sorri, hakkab kahju küll, et ajakirjanik endast jõle heal arvamusel on ja mõtleb, et talle ajakirjanikuharidust vaja pole.

Viimasel ajal on piirid kaduma hakanud. Sündsa ja ebasündsa, reaalse ja ebareaalse, ja isegi häbitunne hakkab kaduma. Alati on tehtud asju, mille pärast põdemine ja häbenemine kas proovile pandud või edasi lükatud. Aga nüüd nagu ei olegi oluline - olen avatud raamat - teen, ütlen, näen, kordan, elan nii nagu poleks häbitunnet DNAsse kodeeritutki. Sest ausus päästab maailma!*


Ja üleüldse - kas polügaamia võiks saada rohkem fänne kui Savisaar ja the almighty Kurk kokku?

Ja seda ka, et minge põrgu, mu silmarõõmud ei ole kõik ühte nägu ja kui te keegi veel võrdlete, siis tšiisõs kraist mai või..

* Iga kord, kui ma seda lugu kuulen, tahaks lihtsalt sest suurest puhtast ilust nutta. Eriti viimane kord, kui seda ühes teatud meelelahutusasutuses kuuldud ja kuulatud sai. Meel oli nukker ka veitsa ja see lohutas. Hetk oli õige, koht vale, aga toimis küll. Praegu kuulates ei toimi. Väga.

Monday, March 14

we are dreamin'

ma ei tea, kas nutta või naerda, aga und mulle tänaseks ette nähtud igatahes pole. ja see siin, kui ma selle ära publishin, on selle blogi 100.postitus. kas see peaks kuidagi...eriline olema? kas peaks mingei... bla-bla, ma pole neis kokkuvõtetes ja statistikas kuigi tugev (miks ma muidu gümnimatest end vaevu-vaevu läbi vedasin, hehe). mulle olnuks lihtsalt h ea d õpetajat vaja olnud.

muutsin äsja grammi võrra paranoilisemaks, ent olen täpselt sama palju ka meelitatud, et keegi ikkagi seda lehekest siin lugemas kaemas käib. paneb muidugi mõtlema, et mida laiem auditoorium, seda suurem tõenäosus, et mu loe-ridade-vahelt nalju mõistetakse ja ma polegi enam anonüümik, kes kirjutab iseendale. või tuleb jälle keegi ja dislaigib midagi. naljakas, tegelt. juba ainuüksi see, et ma sellest nii palju juttu olen teinud, aga võib-olla muudan ma selle laikimisvõimalusega oma blogi liiga Delfiks? muide, huvitav, kas kedagi nt see häirib, et ma suurt algustähte lause algus ei tunnista? kas häirib? tõsta pead nüüd või vaiki igavesi, sina keeleteadlane!

ma vist ikkagi ootan mingeid kirju täna nii pingsalt, et ei suuda tänu spekuleerimisele, millal need saabuda võiks, magadagi. üks on nt see vana ülikooliteema. ootan niiiiiii väga seda päeva, mil ÕISi saabub vastav teade, et nii, triin, see see bürokraatiasht iz done ja sa võid kõigile kuulutada seda, mida nad juba niikuinii teavad, sest sa, lobamokk, ei suuda midagi vaka all hoida, aga c'mon, kaua sa hoiad, kui asjad nii kaua viibivad?! varsti saab juba kolm nädalat...see on peaaegu kuu, c'mon!
teisalt ootan vastust ühele ammusele kirjale, millega mind ilmselt ära unustatud on, milline häbi!
edasistest vaikib suu (ja sõrmed).

jälle üks sombune hommik.

inside this rhythm

vast kõige rändomim fakt mu kohta on see, et ma ussilt hammustada olen saanud. tõstke käsi, kas teie tutvusringkonnas on keegi, kellega säärane asi juhtunud oleks (sest mul ei ole ja tegelt tahaks hullult kogemusi vahetada, aga keegi vist pole nii rumalalt hajameelne kui mina, et sellisel asjal juhtuda laseks üldse).

ja teine kõige naljakam on vist see, et ma kogu aeg kolin. nüüd siis lõpuks teisele poole jõge, kui kõik hästi läheb, aga eks neljapäeval olen targem, aga kui nii läheb, võin küll vabalt üks happy hippie olla.

aga muidu tahaks tänada oma peret, sõpru, lemmikloomi ja kõiki toredaid omi ja võõraid, kes mulle sel raskel ajal toeks on oln... hahaa, jep, siit tuleb minu tulevane Oscarikõne fo' sure. kuigi pole vale, et viimasel ajal ülimegavägapingelised ajad on olnud ja ma end peaaegu seaks vihastanud olen (teate seda isaseks vihastamise jms väljendit ja üleüldse need tobedad isase-emasenaljad -- nalja peab saama (ja mõne teise härra sõnul ka seksi) ja nii ma end nõmedate naljadega elus hoiangi).
seega olen ma korralikult nädalavahetust pidanud ja tänks neljapäeva eest, et üle pika aja mind jälle välja veetud sai, tho' ma nii sigaendastväljas olin ja arvasin, et jään siia diivanisse vihastama ja tusatsema, aga õnneks ikkagi pisuke ratsionaalsust on veel säilinud ja end ikkagi vaatamata komplikatsioonidele välja vedasin. ja reede kulges samas rütmis ehk sai üle pika aja plonki külastatud (mulle isegi meeldis) ja laupäevane spontaansus, kui Ramona kõne peale ikkagi peole end veetud sai (what is this life, turvamehed, kas teile on õeluseuss sisse kodeeritud, et 5minutit pärast südaööd kallima pileti eest vaja sisse lasta neidusid?)
but thank you, you perfect stranger!


ok, kuulake seda (ülikaiff intro, ja lugu ka muidugi, aga intro on eriti hypno) ja seda ka (üks tükike täiust, millest ma kunagi osa saada loodan). 
veits funny ka, tean seda lugu juba päris ammu ja tantsugi löödud selle järgi, tänks, genklubi, a nüüd justkui mingi teine tulemine sel.
(ja tegelt on 'rhythm' üks äraütlemata khuul sõna ka).

tervitan kõike toredaid stalkereid!

(kallis härra või proua või preili dislaik, ei ole nüüd vaja sellepärast kõike märgistada, et ma Sind korra tervitasin, erutumiseks pole põhjust. mitte et ma end puudutatuna tunneks, aga mul tundub, et sa kiusad mind ):.

Sunday, March 13

Lhuna

olen oma blogiajaloo esimese 'dislaigi' kätte saanud. kas keegi julge tõstaks käe ja annaks märku? avastasin, et see süsteem tekitab ju uudishimu, kurask küll!
täna tundsin end essat päeva jälle inimesena. nüüd on öö ja (m/M)aailm magab ja toimis viimati 21 minutit tagasi, ja mina, kell kaheksa pm ärganu, avastan veel maid ja ilmu. sellega seoses saadan laiali jälle terve hunniku kirju/teateid, a lõpuks olen ikkagi Muhv.

kui eile kerkis üles fakt (mille kohe müüdistasime), et peol julgevad juttu tegema tulla ainult mitte-nii-ilusad-toredad-kuumad (noor)härrad ja seda juhtus eile nii korduvalt, siis täna sai see müüt purustet ja ma olen kohati päris hämmingus, aga kino peab saama!

Saturday, March 12

Saturdays = Youth

kuidas mulle ei meeldi talvehommikuti vara ärgata! eriti praegu, mitte mingit vibe'i ei ole neis sombustes päikeseta pooljahedates hommikutundides, kui päike ei tõuse ega paista ja kõigil on kiire ja tänavad on libedad ja autojuhid ei hooli ülekäiguradadest ja minust ja peaaegu isegi fooridest.
aga mulle meeldib, kui mul on, kuhu minna, ja kui kohusetunne sööb mind seest lõhki, kui ma sellistel fiilinguta-hommikutel välja ei astu.
lakketõusnud motivatsioon. ilusad inimesed (oo kui!). missioonitunne.
kogu elu keerleb UUDISE ja UUDSUSE ümber.
ja lõpuks jääb ikkagi vaid see naeratus, SEE naertus, väljendamaks joovastavat võidurõõmu ja rahulolu, mis läbi veenide tuiskas pärast esimest 569957% õiget vastust. see üks ja ainus rõõm.
nüüd on väljas valge, aga täna päike ei paista. just another vibeless morning. or...not? Filthy Dukes lihtsalt ON praeguse tänase hommiku hetke muusika. kõik tänasest korjatud muljed kogunevad ühte kohta kokku. ja no SELLINE fiiling, seeeeeee, mille nimel muusika(maailma)sügavustes kaevuda ja uurida ja sniikida ja surkida ja otsida ja LEIDA. võin küll olla easily amused, aga muusikalises plaanis mind üllatada.. pole enam nii kerge. mis on muidugi kahju, sest mulle meeldivad (kellele ei meeldiks!) übermeeldivad üllatused ja kui ma peaks kaotama võime üllatuda, siis...ma ei kujuta ette, mis mõte elul siis olla võiks, kui kõiges uudsuse võlu kadu näha.
aga ma lihtsalt nii väga armastan seda mänglevat instrumentaali @FD.
ahjaa, Positivus'11 tuleb ja MINA LÄHEN (sinna)! sest kuidas saaks mitte minna säärase imekauni line-upi peale (*smail). Beach House, Editors... Hurts!
ning peale kõige (selle) muu olen jõudnud faasi, kus päev on öö ja öö on päev ja see ei ole nii khuul kui tundub, sest päeval on normally das ylicool ja mina kavatsen nüüd küll jalad alla saada, sest millisele imelisele mõttele ma täna öösel unetult diivanil lage vaadates (tõepoolest selline klišee täna öösel PÄRIS AUSALT aset leidis - mul on lihtsalt ilus lagi, heh): kass maandub alati käppadele.
kell on sada ja Filthy Dukes "Nonsense in the dark" album on läbi kuulatud. uskumatult eriilmeline. catchymänglevast meloodia/instrumentaalist sügavsüdantlõhestavate ballaadideni (samas "Tupac robot club rock" oli ikkagi kuld & klass omaette, ha!). tundub, et debüütalbumile on kokku kogutud lood üsna eri etappidest ja aegadest, aga teisalt pole see halb - hoomamatuks ei jää. tervikutunne säilib. alustades kauaaegse (tantsuka) lemmiku "This rhythmiga" ja veel "Don't fall softly" ja imearmas "Somewhere at sea".ja päris ausalt ka tegelt "Elevator" ja kindlasti midagi veel, mis praegu kahe kõrva vahele jäi. oeh, muusika vajab nii suurt süvenemist ja pühendumust. näiteks alles hiljuti hakkasin ma the Nationalile pihta saama, ometigi sai terve diskograafia juba mõned kuud tagasi samm-sammult Kaspari soovitet järjekorras läbi võetud. aga nüüd kuidagi käis alles plõks ära.
ah, muusikast rääkides leidsin ipodi üles (jah, see oli mul umbes kaks kuud jäljetult kadunud, jõudsin juba muretsema hakata). eriti loll on see, et ta mul läpakakoti kõige kasutatavamas sahtlis oli. samast august tuli välja umbes sama kaua kadunud olnud küüneviil. gaash, vihkan kolimist, ometigi näikse see mul hobiks olevat. peaaegu sama naljakas kui lemmik spordialaks meeleheide.  
nii on.

Friday, March 11

- "Elu keeeeeb, kohe näha et kolmapäev!"
- "Kullake, täna on neljapäev..."
- "..."

nii see aeg voolab, et isegi õigeid sõnu ei leia. mul on ikka veel raskekujuline writer's block, aga c'mon, kaks sõna elust-olust ikka kirja saab.
ma ei tea, millised sündmused olid eile ja millised täna. aga ma tean, et üpris komplitseeritud ja künka-mättalised ajad. ma pole oma nõrkust kuigi paljudele lähedalseisvatele välja näidanud, õigupoolest hakkasin iseendalegi täna tunnistama, et hakkan vist raskuste all kokku varisema. kõik muudkui kuhjus ja mina, siiras usus ja lootuses, vajasin vaid õlga, mille najal nutta, sõpra, kellele oma nõrkusest pajatada ja poolkogemata saatus ta mull ette viskaski. olen väga tänulik.
ja ma olen õnnelik, et olen ikkagi ses suures lõimumises ja ülikoolitrallis suutnud jääda o m a rajale.

ah, sürr.

tegelikult tahtsin rääkida sellest, kuidas üks teatud vägaaustet härra õppejõud mulle iga korraga üha sümpaatsem on, mida ma nende hirmulugude ja esmamulje põhjal arvanud poleks. on tarvis lihtsalt eristada

peab õppima ratsionaalsemalt mõtlema, otsuseid põhjalikumalt kaaluma ja üleüldse võiks elus rohkem asju olla, mille pärast kohusetunne tapaks. arvan, et selleks korraks oli põhi käes ja nüüd võib jälle ülesmäge rühkima hakata.
elus on vist nii, et igal aastal on omad tõusud ja mõõnad ja minu Tartu-aja suurim mõõn kestab praegu.

aga kell on neli - viis tunnikest und ja koosolek.
perspektiiv on ok.

Monday, March 7

The more I do, the more I realize I do nothing (at all)

Kallid lugejad, sõbrad ja niisama juhusikud uitajad. Tahan nüüd veelkord rõhutada, eriti teile, kallid nooremad lugejad, kes te veel ülikooli astunud pole: ma ei taha teie illusiooni, ootusi-lootusi purustada, aga ülikool, eriti TÜ, ei ole küll see koht, kuhu te tulete kindla visiooniga amet selgeks õppida, et siis tööturgu vallutama asuda. Ma olen korduvalt ja korduvalt, eriti semiootikatudengina pidanud vastama küsimusele, et kelleks ma omast arust siis saada tahan pärast ülikooli. Aga ma ei ole sellele kunagi vastata osanud, õigupoolest. Mitte seepärast, et olukord eriti nutune oleks.

Oeh, kallid, ülikool on minu jaoks eelkõige ikkagi eneseotsing, proovilepanek ja teisalt ka, okei, I admit, võib-olla ühiskonna surve ja lapsepõlvepikendus. Ma ausõna oleks ammu kusagil kutsekas või tööl, kui ma teaks, mida ma teha tahan. Jah, olen korduvalt öelnud, et näen end kõige meelsamini kusagil meediamaastikul tegutsemas, aga täna ei saa ma paraku öelda, et see mu ainus ambitsioon oleks.
Paraku või pigem õnneks on neid asju, mis mind paeluvad täna rohkem kui ma teha jaksan. Öeldakse jah, et kes kõike teeb, ei tee tegelikult midagi ja paraku praegu nii ongi: kui varem hõivasid mu vaba aega teater, muusika ja (aja)kirjandus, siis tänaste eneseotsingute rägastikus ei ole ma oma kohta päikese all veel päris hästi leidnud.

Uitan üksiku hundina ringi ja - ei saa öelda, et oma uljaspäisusest grammigi kaotanud oleks, aga pool aastat iseeseisvat elu on veitsa ettevaatlikumaks muutnud küll. Viimasel ajal olen asjad, milles siiralt kahtlen, pigem tegemata jätnud. Näiteks hõiskasin ma vahepeal, et plaanin TÜÜEsse kandideerida, sai isegi motivatsioonikiri valmis kirjutatud ja muud asjad korda aetud, ent päev enne tähtaega, kui olin äsja erialavahetuse tee ette võtnud ja ajakirjaniku apoliitilise steitmendi võtnud, otsustasin siiski mitte kandideerida. Teisalt juba seepärast, et tõotab tulla kaunis intensiivne kevadsemester ja koolitöid peaks jaguma. Ent üritan kõike võimalikult iisilt võtta.

Tagasi ametikuvaliku teema juurde tulles - ah, ma olen aastaid dilemma ees olnud - vähemalt sama palju, kui suure jõuga mind ajakirjanduse poole tõmbab, paelub mind tegelikult ka poliitika ja ma ausalt ei välista, et ühel päeval ma kuhugi erakonda astun ja kuhugi kandideerima asun. Aga seda kindlasti mitte enne, kui olen siin ülikoolis tarkusepagasit piisavalt täiendanud ja kindla missioonitundega sinnamaile astumas olen.
Mis on aga paradoksaalne nende kahe puhul - üks ei soosi teist ega teine esimest. Ehk et olla hea ajakirjanik, ei tohiks ma ühegi erakonnaga seotud olla ja mis tegija ma poliitikas pelgalt oma ajakirjanikuharidusega oleks.
Ja kui see kõik on naiivne ja kommentaare stiilis "neiu, te pole elu näinud" esile kutsuv, siis jah, on tõesti, aga nii on praegu õige. Ma ei tea, kas sai kõik kirja, mis viimasel ajal kripeldama jäänud on (muidugi eriti naljakas on nüüd see, et igalt poolt on pead tõstmas steitmendid stiilis "tjah, ma ausalt mõtlesin, et mis sa selle semiootikaga nagunii teinud oleks").

Hõissa! Varsti juba ametlikke uudiseid, seniks - kes teab, see teab (kõlab jube tobedalt, i know, aga lubasin enne mitte hõisata, kui ametlik kiri ette näidata on) või lugege ridadade vahelt.
Muist asjust nagu valimised, kevad, mu-kass-on-hull, silmarõõmud, nohu, koduvegeteerimine, modellikarjäär, kupeldaja-amet, projekt "Suveks vormi!" kirjutan hiljem. Ahjaa, korter vajab koristamist!
Adios!

Saturday, March 5

eneseusust piisab. : )


values.

Tuesday, March 1

ZzZzZzleeeep

sellest, kuidas ma esimesi samme normaalse une ja selle režiimi poole astun, saaks omaette memuaarideblogi teha. ehk lugu sellest, kuidas preili Jäme mulle selle lingi eile viskas ja kribinal-krabinal unetunde arvutama hakkasime. mulle käis tark süsteem välja järgmised falling asleep ajad: 11:45 PM or 1:15 AM or 2:45 AM or 4:15 AM. välja sai valitud kolmas aeg, kuna esimene oli ammu maha magatud ja teise jaoks pressisid igasugu seminaride deadline'id veel liiga peale. ma, tark, lugesin alguses fourteen minutes asemel fourty ja asusin planeerima magamaminekut neliKÜMMEND mimutit enne uinumisaega, mitte neliTEIST.

aga nagu ikka, kui midagi pikalt ette planeerid, läheb kõik vett vedama. voodiründeajas sai siis 2:31, end maandusin seal juba aegsasti paar mintsa varem, 2:28. ja nii see aeg tiksus: 2:30....2:38...2:49 oli viimane checkpoint vist. ma vist peaks tõesti nelikümmend minutit uinumiseks varuma, sest ma mitte ei vaju und ootama, vaid mingeid mõtteid mõtlema, analüüsima, daydreamima jne jne jne. ja nii kauaks seda und oli - 5:28 arvasin, et mõne minuti pärast on äratus, aga võta näpust - lahkesti jagati veel paar unetundi, aga kus sa siis magada saad, kui väike laps aka kass majas - oli siis vaja mingi suvalise kilekotiga mängida, oli.

ent kui mul tavaliselt on kombeks esimene äratus üle lasta, siis seekord konstateerisin kellaaja täpselt 8:45 peal (vaid 5 mintsa lisaund - viimaste aastate rekord). hea, kui on asju, mis ärkama kannustavad (mitte et see Juri Lotman+TMK seminar olnud oleks).
aga - te küsite - kas õnnestus? ärgata oli tõepoolest kergem ja vahetult 1-2 minutit oli normaalne olla ka, aga uuesti diivanisse vajudes kippus uni silmi ja praegu seda kirjutades võitlen ka unega, aga arvestades nüüd und unetsüklite kaupa (üks tsükkel=90 minutit) ei leidnud sobivat aega magamaminekuks. aga samas seminaris und väga polnud nagu tavaliselt kellakümnestes, seega tasub vist ikkagi jätkata.

kuna homne äratus on tõenäoliselt samamoodi 8:45, plaanin täna magama minna esimesel või teisel ajal.

ja nii ma siin siis istun, pärast väsitavat koolipäeva (samas idaeuroopafilmikas sattus meil vaatamisele selle loengusarja ja üleüldse N-liidu essa helifilm "Road to life", mis haletraagiliste kohtade peale halenaljakas oli (no kesse siis nõnda sureb).

tundub, et silmarõõmude huvi on suurem kui minu huvi üldse kokku olla võiks.