Monday, May 30

see on see on see..

..ehk carpe diem (, my ass!) ehk mu sees on (nii) suur önn.

konstateerin fakti, et hakkan vist hulluks minema. ja kui ma kohe ei kirjuta, siis unustan ja magan kõik peast minema. aga köigepealt tuleb teekord kaardistada (nii sportlikust (jejejeah!!!!) huvist). statistika huvides siis 3+5,5 (arvutage siis, körgem mate).

see päike siin töuseb ja loojub ja paistab kuidagi eriti veidrate nurkade alt, sest ta paistab siia tuppa ko-gu-aeg, on mul tunne, aga ei tea, kas on öige.

ma ei tea, miks mu sms-draftides söna 'jalgratas' oli, küll aga tean, miks seal nüüd sada muud söna on.

ehk lugu sellest, kuidas lihtsalt Toomemäeavastamisest sai retk 'tunne oma kodulinna'. kuidas jalad mind kodu asemel varahommikusi ronge vaatama viisid, avastama, et Taara pst on maailma (loe: Tartu) ilusaim tänav, et tänavad ei ole üldse nii pikad, kui nad tunduvad, et Laulukaar on ikka alles, et järgmine kord mind nönda kutsuvale Jänese matkarajale minna, et see väike haisev mülgas seal vist too Supilinna tiik, et linnud töesti laulavad nönda kaunilt. ja et kodu on ka olemas.

Hiie, ma tahtsin sullle öelda, et Hiie tänav on üks ilmatu pikk tänav, aga pean täna kahjuks sönu sööma (sest muud mul süüa pole ja poed avatakse täpselt nii hilja, kui ma juba õndsat und magan). töin ennist paralleele kuidas Eesti end läbisirgeldades-sõites peopesasuuruseks muudab. sama on Tartuga. vöi ma arvan lihtsalt, et täna on see hommik, mil tänavad lühikeseks saavad. (ps, Hiie kooli hoov on armsaim, mida tean.)

nüüd ma tean, et viimane lahing Tähtveres Tartu vabastamiseks peeti 14.jaanuaril. aasta oli siis ei rohkem ega vähem kui 1919.

ühtäkki olin jöudnud....köigi arvestuste järgi oli kodu igatahes lähemal kui Lauluväljak. et mis möttes, kust see sinna sai?! päike oli hingematvalt ilus ja mul tunne, et viskaks murule pikali vöi.. önneks polnd see juba eos hea möte. kolmeaastatagusest jalutuskäigust Inksuga sinna oli meeles, et mingi tee viis jöeni ja seal kusagil oli mingi liiv.

 könnid ja könnid, aga jögi vastu ei könni. aga eks loll könnib ikka nii kaua, kuni ta löpuks vastu tulebki. enne, kui ta tulla jöudis, jöudsin mina, loll linnalapsestunu möelda, et millal see rohi ikkagi nii pikaks kasvas, et kus ma elanud olen ja huvitav, kas emanögesed on sama pehmed kui kunagi siis, kui mina veel väike olin. olid küll!

enne seda, kui jögi töesti vastu tulla jöudis, jöudis Jänese matkarada mind kutsuda. aga kutsega ta seekord piirdus, mo jalad seda tatsama täna ei läind. küll aga tuli tödeda, et mülka aka Supilinna tiigi ääres on töepoolest metsik linnulaul.

ja siis ta tuli, kus ta pääses - the almighty Emamjögi. ja siis... ma pidin önnest löhki minema. sest linnud laulsid nönda ilusasti ja kalad sulpsasid vees ja pardid üritasid end körkjatest läbi ujuda ja kalamehed püüdsid kala ja kui ma poleks teisel pool jöge olnud, oleks ma ilmselt juttu tegema läinud (te olete ägedad!). ja päike päike päike ja rööm mu sees aina kasvas, et ma saan mööda oma lemmiklinna lemmik Emajöe kallast jalutada ja mul ei ole kuhugi kiiret ja mul on nii hea.

ja siis mu röömu veitsa rikuti - jalutas vastu öige kurja olemisega vene tädike, kes mu käest kella küsis ja kui aru ei saand, et ütlesin, et 6 läbi natuke, haaras ta mo käest ja vaatas ise kella ja siis täna öige viisakalt. gggrrrrgghhhhhhhh.

kodutänavale selga pöörates (oli veel vaja) tunudus mulle, et auto ei söitnud mitte paremalt vasakule, vaid vasakult paremale, ise teades, et tunnen Laia tänavat nagu oma taskut ja jumalaeest, et see on ühesuunaline. mööda Jaanit Laia poole tatsates, automüra kuuldes ootasin taas, et auto tuleb teiselt poolt. sealt, kus ta tulema ei peaks. ootamatused, ma armastan teid!

ja vaatamata sellele, et ma kohe üldse hommikuinimene ei ole (vastav särk ju skandeerib ka seda!), meeldivad mulle KOHUTAVALT väga säärased varahommikud. mötlesin mis mötlesin, aga välja mötlesin, et hommikud on lihtsalt SUUREpärased siis, kui ma ei ole vahepeal magama läinud. (päike on juba körgel)

sirelid öitsevad.

ma ei tea, mida mu jalad nüüd selle peale homme ärgates ütlevad. aga ma olen önnelik ka puhatud. karmavölg (selleks korraks!) tasutud. höissa!

Saturday, May 28

mulle tundub, et ainuõige viis funktsioneerumiseks praegu on kas kuulata kahte teatud albumit või vaikust. muudmoodi kohe üldse ei saa.

Thursday, May 26

License to chill

miski asi hakkab nüüd läbi saama. tõdemus, et ma semiootikutega nüüd umbes viimast korda akadeemilises õhkkonnas kokku puutusin, hakkaks nagu.. kohale jõudma. abiturientide koolilõpumelanhooliat kõrvalt vaadates ma mõtlesin, ei, jumalaeest, minuga seda enam ei juhtu, ülikool on midagi muud, ma ei ole nagunii ühede ja samade inimestega päevad läbi ninapidi koos ja miks mul on vaja midagi taga igatsema hakata.
aga siiski, juba oma esimese ülikooliaasta lõpu ukse lävepakul ma mõtlen nüüd, et issarist, nüüd oligi see päris viimane kord.

miks ma poole sügissemestri peal erialavahetuse mõtteid tõrjusin ja üleüldse raske südamega selle protsessi läbi käisin oli see, et ma nii kiindusin neisse inimestesse oma ümber. nüüd küll tean, et nad ju ei kao ja neid muudkui tekib juurde (isegi, kui ma sellest ise ka päris hästi aru ei saa).

ma peaks hoopis röömustama, et esimene aasta nüüd läbi saama hakkab ja eksamid on läbi ja nüüd ma võin hõisata, et license to chill aeg on TÕEPOOLEST nüüd siin ja praegu ja ma ei oska olla. on jäänud küll mõned read paberile visata, aga üldjoontes kellaajaliselt mind keegi kuhugi minema enam ei sunni.

ja üleüldse, ah, mis neist inimestest üldse!

AH, mis SEE nüüd oli?
"sümptomatisatsiooni semioos. Saatjaks elusolend, kes edastab signaale (mis ei ole suunatud otseselt vastuvõtjale ja ei oota vastust). oma käitumise või asendi kaudu. Vastuvõtja võtab neid signaale vastu kui sümptom-märke."

õhtul lähen praktiseerima ühte teatud meelelahutuspessa. siis, kui võib lõpuks ometi öelda selle lause, mis nii kaua meelel-keelel-südamel olnud.

Kood

Kood on vastavus, mis ühendab sõltumatuid maailmasid - paneb kokku midagi, mis omavahel ei oma mingisugust pistmist (füüsikalis-keemilised seadused ei ütle, et need asjad peaksid seotud olema). Koodprotsesside puhul on tegemist äratundmissuhtega. Koodid on seotud mäluga ja see mida ära tuntakse peab olema mälus. Mälu on teatavate koodide põimimine. Märk ise ei ole asi, on suhe, Koodidest rääkimisel räägime põhimõtteliselt nende suhete omadustest. Koodsuhted on nii üldised, et võime neid sisse ehitada asjadesse, mis ei ole elusad. 


Koodil üks justkui pole tähendussuhet, see kaasneb töötegemisega. Kood on püsiv pärandumise kaudu. Miskit on niisugune ajaloolistel põhjustel, mitte füüsikalis-keemilistel põhjustel. Me saame modelleerida kood-seoseid samamoodi nagu füüsikalis-keemilisi seoseid. Kirjeldada formaalsete keelte kaudu - nende, kus tähenduse abivalents on minimiseeritud, vastavused on ühesed. Sellega kaob kirjeldatav tähendus. Üks-ühele vastavus ei viita millelegi. Erinevus loomuliku keele ja formaalse vahel on analoogne elus ja masinliku vahel. Mõlemas kehtivad koodid, kuid ühes puudub semioos. Koodid on pärit elusa poolt.


Elu põhineb koodidel. Koodid on niisugused vastavused, mis kujunenud ajalooliselt ning on lokaalsed reeglipärad. Koodi püsimiseks peab teda alaliselt taaslooma. Minimaalne märgiprotsess eeldab vähemalt kahte koodi.

Wednesday, May 25

Vcr

fakt: ma kirjutan murtud südamega POOLE paremini kui muidu. ja üleüldse annab õnn põhjust olla ja lootus annab.. kuidas see lause nüüd oligi?
tuuseldasin vanas blogis vanades failides ja ooo kui loominguliseks see suur südamevalu, mis mind möödunud sügis-talvel hittis, mind muutis. naljakas ainult, et kõige hullemate aegade koha peal on null märget.

nüüd on ka omad rõõmud ja mured, suured mured, aga need pole need.
mitte et taga igatseks, aga elu on muutumas liiga ühetasapinnaliseks.
ma ei teagi, mida teha, et suuri tundeid jälle tunda. peaks vist tagasi maailma astuma.
(kuigi mind üks kinnisidee on tabanud ja lahti ma sellest enam ei saa. KUIGI jälle - täna on juba parem, homme natuke ägisen ja ülehomme ei tee teist nägugi).

toimub elus täpselt nii palju, et sess saab varsti läbi, veel jäänud mõned asjad ja juba võibki süümekateta (mitte et neid praegugi TEGELT väga oleks) jalad seinale visata.

samas kui sügisele mõelda, siis vähe sellest, et kevad uus sügis, et miskine ring on täis saanud, jälitavad mind mõned seiklused ikka veel. ja kas äkki jäävadki? kas on tarvis? kas on siis väga vaja?

aga muidu on tarvis kirjutada mõned essed - mõni ülikooli tarbeks ja mõni muudel eesmärkidel. on tarvis end kokku võtta jälle ja kuhugi suunas vaatama hakata. nüüd ei saa ju enam vabanduseks tuua, et ah, sisseelamine.
kõik on hoomatav. uskumatult hoomatav. ja nüüd ma suudan jälle.

ma arvan, et kell on pool 5 hommikul, on vist aeg.
täna olen eelmise suve saladus ja nostalgia.

nii palju on head, mida tahaks jagada.

nii vähe on reaalsust.

nii palju on öelda.

nii palju.

Friday, May 20

Milles konks?

Coco Chanel alustas kabarees - alusta oma edulugu Mainoris.

ja see reklaam ajas mind oi kui naerma. tjah, vastavalt ikka oma tasemele. vähemalt saavad ise aru. ja nüüd jätke TÜ rahule!
E: ja kes oleks uskunud, et der Tank selle taga on. olen pettunud veitsa.

Pärnu, oh Pärnu, küll sul on parklast ikka huvitav arusaam - keset kõnniteed vastav MÄRK ja "3h tasuta". kas jalakäijatele ka siis vä?

ah, hea on kodus olla.

Back to the roots

..ehk milleks ma selle blogi üldse tegin. (Hiie, ära nüüd karju)


ja veel


ja veeeeeeel



ja Leenu, These New Puritans - Time Xone oli see lugu.

palju õnne, kallis emme!

Thursday, May 19

sul on ilusad silmad

ma saan aru, et on kevad ja järgnev jutt võib nüüd sinna frigiidse vanatüdruku jutu auku minna, aga siiiiriõusli, kallid eakaaslased, mis värk teil nende lastega on? kas ma olengi juba rongist maha jäänud? et tegelt vist on 19-20selt juba normaalne lapsi saada. ja mina, 30selt, küsin ikka veel, et what the hell teil arus on, nii noorelt kohe või? ma vist ei kasva kunagi suureks, aga...
NO kuulge. feissbukki oma titeootuspiltidega igast jumala nädalast ka ummistada ei tasuks. "20.nädal:P:P" "näe, cm on kasvanud, 21+2". okei, vaatad edasi, seinalt karjub vastu "musiga 10 kuud:P"  ugh!

hääküll, pühendan end parem haridusele.

Wednesday, May 18

päeva nael: "Evelin Ilves aitab taaraautomaatide abil koguda raha lastele". tsiteerin:"Täna algab heategevuskampaania, mille raames paigaldatakse enam kui 140-le taaraautomaadile üle Eesti  heategevusnupp, millele vajutades saab pakendite eest tagastatava raha anda laste toetuseks."

ja siis ma mõtlesin, et huvitav, millised inimesed seda teeks. tudengid, ju, ilmselgelt mitte. ja millal inimesed üldse taarat ära viivad ja miks. mina võiks kuhjata taarat lõputult kuuri ja kuna mul enivei pole transporti, et seda ära viia, võiski see sinna jääda. kolimiseni. (ma muidu leidsin kuurist suure musta kilekotitäie taarat)
meil kodus saares see (taara) koguneb garaaži ja noh, paljukest seda ikka tekib. ja siis vahel viiakse ära ja vastu saadakse tšekk naeruväärse summaga. et noh samas, miks mitte siis seda annetada.

aga ikkagi ikka kuradi irooniline annetusviis. 

ja siis veel see ja see. ja selle suhtes tundsin end (ka) natuke puudutatuna.

ps, sain kiita mahlaka (aga mitte labase!) kirjastiili eest õppejõult. skoooooooor! 

see ka hea, et ut-s vikipeediat ei põlata, nagu meid gümnis ikka manitseti, et "jumaleest ärge vikit usaldage!!1"
aga heh, kuidas saaks ut vikit põlastada, kui ta ise seda arendab (nt võiks ma järgm semester võtta ainet 'vikipeedia' ja ise vikit teha. aga heh, ma vist ikka pole (veel) väga teadlasetüüpi.
enivei ootab mind infokanali analüüs, mille tarbeks kavatsen ohtralt vikit kasutada, tänks hästikonstrueeritud ja kompaktse infi eest, never poleks ise viitsinud kogu materjali ise kusagilt karupe*sest välja otsida (tegelt oleks küll, aga kellel seda aega siis on). 

Tuesday, May 17

Für Hiie

















(via ffffound.com)

Thursday, May 12

Thursday's rain

tuleb-tuleb, kus ta pääseb

ps, vabandan, eelmisesse postitusse juhtus sisse kahetsusväärne viga - kõneaeluse reklaamplakati tekst oli siiski "HOOLI LOODUSEST, SÕIDA BUSSIGA." *vabandab ette-taha*

kevad on kevad nagu alati. suvi mitte. seda ka, et tulge Viru Folgile (12-14 august)! Yahhhhaaaaa

Wednesday, May 11

alati ju ei pea

ma arvan, et üks maailma geniaalsemaid asju on vale bussi peale istumine (või vastavalt ka seismine) ja sellest mitte aru saamine.
vaatasin mina, laisk inimene, bussiaja välja - ei, vabandust, järgisin Kaubamaja lähistel peesitavat "ÄRA REOSTA LOODUST - SÕIDA BUSSIGA" reklaami, sest puudel on minu nägemisest ammu kõrini ja muru tallamisest väsinud ja sõitsin linna bussiga. tjah, linna. aeg välja vaadatet lonkisin bussipeatusesse, kus hetkeks veel kahtlesin, kas äkki ikkagi reostaks loodust ja läheks jalgsi. a samal hetkel umbes vuras punane number 16A ette. kiikasin veel korraks järgi, et kas ikka on õige - kellaeg näis klappivat (aga ega sellele ometi ei mõelnud, et kaks bussi võib samal ajal ka ühes peatuses peatuda, nej). hüppasin aga peale ja kui Palmihoone peatuse poole ei keeranud mõtlesin, et ah, küllap läheb teisest kohast (hehehehe) läbi siis. Atlantise peatuses kõlas "järgmine peatus - Pikk", ent väljahüppamiseks oli hilja. niipalju siis plaanist sõidanotsetaskuküljealla.
loo moraal: ära sõida võõraste bussidega. Soola viivad 6 ja 8.

eta vsjo, lähen nüüd teatrisse!

I ride the beat like a bicycle

Täna ühes E-tähega poes:
40ndates nais(kliendi)teenindaja:"No see printer ei tööta."
20ndates mees(kliendi)teenindaja: *vaatab kullipilguga printeri poole*
-printer prindib mulle vajaliku lepingu-
N, flirtiva pilknaeratusega kolleegile:"Hehee, paistab, et see töötab ainult siis, kui sa vaatad, hehe."

Teisalt on jalale ilmunud veider moodustis, mis justkui oleks pooleks murdunud ja valesti kokku kasvanud luumoodustis. Et... mis vahepeal juhtus?

Samas vist oleks kohatu mitte rääkida, kuigi ilmast räägitakse siis, kui muust rääkida pole, eksole, KUI soe on ja KUIDAS suvi Tartusse jöudnud on.

Ja veel sellest, kuidas pea on mõtetest lausa TIINE, aga millal teostusteni jöuab, kes seda teab (küll oleks hea).

Friday, May 6

/Ennastunustamise hetk/*

mulle hakkab üha enam vastumeelseks muutuma sünnipäevaõnnitluste edastamine. kuidagi jabur. ja tobe. eriti siis, kui õigeid sõnu (nagunii) ei leia. ühest küljest ei viitsi ma enam ammu tuttavatele, keda vaevu tunnen ja kes miskipärast mu näoraamatu SÕBRAlistis peesitavad, midagi soovida. puht sellepärast, et jee ta hoolib. (samas natuke paradoksaalne, et äkki tegelt hoolib ja tegelt ei peaks inimesi ära unustama olenemata sellest, kui kaua me suhelnud pole või midagi sinnakanti mõte.)
ja teisalt tundub väga lähedastele õnne soovimine ka natuke veidrana. või on see minu kiiks. et.. näha neid, rääkida nendega päevast päeva ja siis ühel päeval rohkem õnne soovida kui muidu. noh, see on jälle see kulunud miks me ei võiks üksteist näha ja vastavalt kohelda, väärtustada iga päev, samas on jah ju tore, kui mõni päev armsam kui teine. aga selle peaks kuidagi teistmoodi välja teenima. et oleks rohkem "kallistame triinu" päevi näiteks. o'right?

ja seda räägin mina, pärit perest, kus traditsioonid on rohkem kui hinnas. a võib-olla see hakkabki tasapisi vastukarva käima. et ma nüüd kasvan Tartus ise, omas suunas, omade väärtushinnangute ja traditsioonide poole. ei, mitte et minu peres kunagi jõule ja sünnipäevi ei tähistataks. mitte et mulle ei meeldiks see mõte... noh, kuigi sünnipäeva pole ma tähistanud juba aastaid, olen avasüli kõik head soovid vastu võtnud. ah, lihtsalt... rohkem originaalsust, vähem banaalseid ja pealesurutud "paljuõnnesid". ei, minugi poolest, kui sina, kes sa seda praegu loed ja mind tunned, aga ei tunne, et sa mulle ühel juunikuu päeval midagi soovida tahaksid - ma ei pahanda. lihtsalt viitesadant viisakussissekannet ma oma näoraamatuseinale ka ei ihka. saab ka ilma!

(sest kunagi, kui ma olen suur, elan ma Tartus Tammelinnas ja minu peres on vähemalt palju kasse. olgu see pere siis kasvõi ainult mina ja minu kassid. heh.)

ei, kõik on tegelikult helgem. näiteks....

...nagu rusikas silmaauku (okei, päris robustne väljend tegelt) sattusin ma Muumioru lugusid vaatama, milles oli jaa, see robustne väljend, osa, kus Väike My üksi sünnipäeva pidas. tahaks ka vist nii.

Saaremaa Laevakompanii teenindus on oluliselt paranenud - praamileminnes pileteid ei kontrollita (samahästi oleks võinud teist korda elus praamijänest sõita, samas oleme ausad neiud...inimesed ka võib-olla; samas kui praamipileti eest lihtsalt sellepärast, et saarlane oled, ainult 1.12 küsitakse..why not, i'm satisfied enough.), 5 minutit enne sõidu lõppu informeeritakse sind sellest, et ei peaks aknast kõõritama (mis muidugi tasub end päikeseloojangu korral ära), millal maa paistma hakkab, et siis arvesustega ikkagi pange panna ja õues veel 10mintsa külmetada.

ehk et olen rõõmsasti kodusaarel. ei saa öelda, et soe oleks (nii toas kui õues), aga hea on. ja vahepeal ei ole ka. mööda Kuressaaret mulle endiselt jõlkuda ei meeldi, isegi mitte nii nostalgia mõttes.
ärge kolige Tartust ära, armsad sõbrad. palun. sest mina tahan sinna igaveseks jääda.

ja üks looke ka (tähelepanelikumad võivad nii mõndagi sest välja lugeda, mhmh. leidsin lõpuks ometi oma loo, lastfmi hingesugulast otsin muidugi edasi):


teisalt meenutab see lugu punkti, kus ma täpselt aasta tagasi olin. ei saa öelda, et see raisatud aeg olnuks, ma ei ela väärtusetut elu.

okei, Lotman ootab! (meeldivate) vestlusteni.

*Lotmani "Kultuur ja plahvatus" essee "Ennustamatuse hetk" orig

Thursday, May 5

personal message sulle, kes sa mu blogisse juba teist korda läbi fraasi "wicked game kuressaare" satud, palun kontakterteeru minuga, if you're reading this, please contact me.  : D

elan välja (peast)

 naeratus, mis hingepõhja kõrvetab.

ärge palun eeldage, et mul on kogu maailma (telefoni)numbrid, et ma teid prillideta (loe: silmad vett & päikest täis) tänaval ära tunnen, et ma peale ei satu, kuidas te Toomemäel keha kergendate, et kui väljas on pime, ma magan, et ma olen, sest.

...is married to Murphy.
sul on õhtu veetmiseks üks, kaks, kolm... ei, neli! võimalust. ja sul õnnestub välja valida neist ilmselt halvim. ja siis veel pool õhtut põdeda, et no miks nii halb (film), miks. aga valikuparadoks number üks ongi see, et kõik vastused on valed.  (teist ja kolmandat pole) (hea, et ma kaalud pole)

ja veel - millal oleks õige aeg lapsi saada? viskame ikka isekeskis nalju, et meie rong on juba ammu läinud, aga kui mõelda, siis ega tegelikult pole jah seda noorust enam kauaks. ühest küljest tahaks ise elu elada, maailma näha jne, aga teisalt tahaks ikka lapselapsi ka näha.
aga ei, ega's me mõelnudki välja, millal see õige aeg siis on. võib-olla juba homme?

kui midagi väga tahta, siis reeglina ikka ei saa küll. saab alles siis, kui sa, lollakas, ära oled unustanud, et üldse tahtsid. siis mõtled, et "tšiisõs kraist, see on täpselt see ju, mida ma kunagi tahtsin." tjah, kunagi. et noh, paljuräägitet the almighty pelgalt heast tahtest ikka ei piisa ka.

kõigist võimalikest võimalustest on tänase suhtes kõige täoenäolisem äraminek. ja no ikka täiega. täpselt nii, et põgenengi saatuse eest minema. head aega, sõbrad, head aega, Tartu. suures õppimisgrillimistšillimis-tuhinas äkki kirjutan kunagi veel, seniks aga adjöö! (linnud laulavad akna taga kell 5:15)

Wednesday, May 4

nii ollakse Eesti eluga kursis:

Sunday, May 1

they become one

maailmaparandaja*

rohkem unistada. rohkem üllatusi.
rohkem elu. rohkem ilusaid asju.
rohkem ilusaid inimesi.
rohkem tööd & vaeva.
rohkem ei midagi.

sest - et siis, kui päike jälle kõrgemalt käib, oleks teatrit, oleks nalja, oleks sooja, oleks muusikat, oleks tööd & vaeva (sest muidu tuleb armastus!). oleks vabadust (ja -janu).

lihtne asju on keeruliseks mõelda. mõnikord on vaja asjadele töuge anda. siis, kui asjad ise ei liigu ja liikuma ei hakka. aga võib-olla ei ole ka.
võib-olla peaks lihtsalt oma tilkuva nina enda lähedal hoidma, samas kesse tahab tilkuvat nina lüüa?

*here comes the panda(8)