never mind i'll find..*

ma tõesti ei tea, kauaks seda önne & röömu veel jätkub, mis aitab üle olla igasugu...muust segadusest, millega ma siin tegelema pean.

nii hea meel, et nii suur önn mo öuele eile tuli.

..üritan ma seda sissekannet alustada. nii, kuidas on seda blogi kirjutatud erinevatel aegadel erinevatele inimesele (kes nurisenud, et ma ei kirjuta, kes inspireerinud, keda kartnud..) olen ma kirjutanud ka erinevatel põhjustel. mõtlesin, et tegelikult loevad seda saareinimesed ka, kellega ma igapäevaselt kokku ei puutu, keda võib-olla huvitab, mis elu ma elan. teisalt jälle on mu blogimajandus nendest igapäevatoimetuste kajastamisest välja kasvanud. millal ma viimati kirjutasin, mis kell ma kohvi jõin?

seoses nende paranoiadega sulgesin hiljuti kahe eelneva blogi uksed, milleni veel loetud päevad tagasi eelpool (keri veits allapoole) mainitud märksõnade abil edukat jõuda oli võimalik. a kes veel ajaloo tumedate koridoride riiulites tuhnida tahab, võib märku anda (va sina, Aivo, mhmh, ära loodagi). samas - milleks.

ma hakkasin muidugi mõtlema, et nüüd need, kes mu blogi võib-olla mingi aastate eest lugesid (esimene sissekanne oli aastast 2005) ja mind nüüd otsima hakkavad, ei pruugi selle uueni jõuda.

üleüldse hakkasin ma mõtlema inimeste peale, kellega tol ajal suhtlesin: üks oli pealinna kolinud ja mehele läind, teine oli lapse saanud, kolmandat ja neljandat ei õnnestunud üldse leida - kolmanda perekonnanime ei mäletanud ja neljas on lihtsalt minema haihtunud või abiellunud, sest isegi the almighty Google ei leidnud midagi. a ma võiksvanduda, et mäletasin seda nime õigesti.

ma ei mõelnud, mis minust on saanud. ja ma ei mõtle, mis minust saab. natuke mõtlen, a õige vähe. olen teatud tulevikumõtted lihtsalt peast minema blokeerinud, igasugu ülikooliteemadest näiteks suudan vaid teatud piirini rääkida.

ja täna avastasin kui võõraks mõni inimene jääda võib. ja kui väsinud ma olen. ja kui halvasti ma end inimestega suheldes tunda võin. või, tähendab, mitte halvasti, aga ammu ei ole ma end isegi vanade heade semudega päris hästi ja vabalt tundnud. mitte nii, nagu peab. tähendab, ma ei teagi kui ammu. enne eilset päeva poleks nagu elu olnudki. vähemalt ei mäleta.

sujuvalt jõuan eilse sünnipäevani, millel ma vist veits paar sõna peatuda tahtsin. ma olen viimasel ajal mõelnud ja öelnud ka, et mis see siis ära pole. aga mul on nõnda ütlemata armsad sõbrad-tuttavad-pere-sugulased, kes mind eile üllatada suutsid ja noh, ikka põhjalikult, korralikult. kahe köne peale ei osanud ööd ega mütsi arvata.

kõige vahvam sünnipäevakink oli vist teatriskäik, mille piletid minuni ühe härra kaudu täiesti juhuslikult jöudsid. mu siiras tänu ja lugupidamine. vaatamas käisime Molière'i "Ebahaiget". Trt laulupeomuuseum on ütlemata äge koht, hingematva vaatega linnale. mind tabas mõnus aastatetagusehõnguline vabaõhukanostalgia ja kõik oli ütlemata tore. etendus oli vastupidiselt mu "ah, kaua ta ikka kesta saab" arvamustele.. pikk. mitte et mulle pikad etendused ei meeldiks, eriti kui nad head on, mulle väga meeldis. a kell pool 8 ärganuna ja pärast überväsitavat päeva... mille peale muidugi sajatuse "aga enne teatripäeva ei magata nii vähe" osaliseks sain.. kus ma siis tean, et elu nõnda üllatab!

pärast arvukaid kõnesid-võõrustamisi sai lõpuks 11 paiku kodus maha istuda, siidri avada, et mõne sekundi pärast uuesti edasi tormata ja veel armsaid inimesi näha.
selle kõige peale täna hommikul ärgates (mis oli, võin öelda, kaunis hilja, kellaaega igaks juhuks ebadetailsuse huvides ei maini) mõtlesin, et üks päev täis kõnesid ja tähelepanuavaldusi, mis oli kena, tore, armas, röömustav, ja teine päev vaikiv telefon...ja kõik muu. et kuidas nüüd nii siis olla osatakse.

mille peale vahva üllatuse osaliseks sain. a õhtuks, üsna vara, olin läbi nagu käbi ja ainus, mida teha jaksasin, oli kohvi juua ja meekooki süüa. ja nurru lüüa (või nurruda; kuidas soovite). a miskipärast alati, kui seriaali vaadata üritasin, oli kassil vaja häälekalt kööki kräunuma minna. aitäh, Tupsu, mulle piisas su eilsest (mahe)sünnipäevakingistki, ei ole vaja veel tähelepanu otsida (mida sa ilmselgelt niigi (liiga) palju saad). aitäh.

a vahel on tunne, et toimin õigesti, vahel olen valus luuser. nii see elu käib. nädalavahetus, millega iganes sa mind üllatada kavatsed (või mina sind), saabu ometi! ma tean, et sul on mu jaoks üht koma teist ka tänaseks varutud (ja minul sulle).

elu, üllata!

kõik. sai öeldud lihtsalt. kodeerimata. et hiljem aru saaks. ise.

* jätkame samal lainel

we were born and raised in a summer haze

olen Tartus, meel on röömus, kohvitan ja puhkan närve & iseeend iseeendast. ootan. mõtlen. loodan. hullun. ja siis jälle peaaegu murdun salapärast iseenda ees.

Don't underestimate the things that I will do

tuleb nentida, et on asju, millele isegi minu stalkeriküüs taha ei hakka. those well kept secrets, ütlen ma selle peale. : ) kulutan vahel tulutult aega möne asja otsimisele teades, et hell yeah ma mingigi niidiotsani jöuan. a mis sest.

tahaks küsida eneselt, et a) miks ma ikka veel saares olen, b) miks mind mu telefonifelin kummitab, c) mis ma jaanipäeval teha võiks.
vastused jään köik völgu.

tahtsin tegelikult hoopis rääkida, et kiisu käis arsti juures ära vol 2. seekord sai süsti ja antibiotse ja viis süsti veel ootamas. oletavaks diagnoosiks sai põiepõletiku. pöidlad pihku, et köik korda jälle saaks. ise pean saare-orbiidilt (vähemalt möneks ajaks) lahkuma. natuke on mure, a samas eriti pole ka. vean kihla, et homme hommikuks on köik korras, sest kui ta maikuu alguses kadunud oli, ilmus ka selleks hommikuks välja, kui ma kodust lahkuma hakkasin.

muuhulgas tuleb tunnistada, et jöud & jaks hakkavad otsa saaama. hea, et nädal puhkust! ja vöib-olla kauemgi, aga ma ei taha seda teemat praegu puudutada enam. jah, mul on hirm tuleviku ees. Milan Kundera küll kirjutas, et "hirmu allikas seisneb tulevikus, ja inimene, kes on vaba tulevikust, ei tunne millegi ees hirmu." mötlesin täna sellele, kui autoga linna kihutasime. et üksköik, kui palju ma ei püüaks mitte kiirustada, mitte karta.. ei saa ma end praegu päris vabaks lasta. ei hirmudest, ei tulevikust.

vereröhku näitas täna kuidagi tavatult vähe, pulss oli ka pea et löö sekundis, päris normaalne. kust tuleb see rahu, kui tahaks mässata?

käisin täna maaöhku hingamas. söitsime vanaemale külla hetkeks-paariks. täpselt niipaljuks, et paljuräägitud produktiivse emase pojad jälle sündinud, üks alles, poega kaisutada jöudsin. tibupojal oli üks silm lahti, teine kinni, paarinädalane elukas vist. ja kahju, et kellelgi kaamerat kaasas polnud, ei saagi näidata, miuke kassisöber ma olen (emakass kurrus ja ronis poja järgi mulle sülle).

a pöhieesmärk oli surnuaias vanaisa haud korda  teha. mötlesin, et ehk leian sealt rahu, noh, surnuaiast...väga loogiline. jalutasin tuttavate ja vähem tuttavate haudade vahel, mötlesin, aga ei ahastanud. ja korraga tunduski üsna kerge juba. ja mötlesin, et a) milleks need hirmsuured graniidist kuldsete tähtedega hauakivid, b) tobedad pargipingilaadsed istumisalused, c) halenukrad laused hauakivil. olen öppind surmaga kergemini läbi saama. ja sellega seonduva halenukraga. raske on sellest juttu teha, vöib kergesti söimurahe kätte sattuda. ma tean väga hästi, mida lähedasekaotus tähendab. ja ma tean, kui raske sellega on toime tulla jne jne jne jne jne..
ah!

eile öösel taipasin niikuinii, et önn on üürike ja ebareaalsuse etalon. aga siiski tean, et seekord on teisiti.

ees ootab paar head teost veel. önneks.

kiisukiisu

oeh, kallid lugejad, äkki oskate teie mo muret vähe leevendada vöi aidata.

teen juttu kodusaarekass Nupsikust (emane lõigatud pikakarvaline isend) (mitte segi ajada Tartus resideeruva noore elukaga), kes hiljuti keskikka astus ja 7 aastat vanaks sai. tuli preili neljapäeval pärast öist kadunudolekut tuppa, oli igati reibas, ent siis vajus ära ja vaevu hingitses paar päeva. sülle vöttes avastasin, et köhuga midagi korrast ära, uriseb ja sisiseb ja põtkib, kui teda sealt katsuda. oli üleni kuum, pages toa kõige kaugematesse nurkadesse ja hingeldas seal, et keegi jumalaeest teda kätte ei saaks.

läks paar päeva mööda ja juba laupäevaks olid kassil jalad all - liikus õues, käis ise söömas, hüppas aknalauale ja muu trall. õhtuks jooksis reipalt juba õues ringi, nillis grillkana jne. pühapäeval trallis ka õues kinni kui hakkasime märkama, et tüüp kaabib lillepeenraid iga 5 seki tagant ja istub ning ajab asju. keegi fämilist viskas nalja, et "jaja, Nupsikul on kõht lahti," kuniks me seda kõik siis uskuma hakkasime. lähemal vaatlusel (aa ei, mitte nii lähemal ka) selgus, et ta kaabib ja istub niisama, midagi tehtud ei saa. a väga muretseda ei osanud - noh, pehmemat toitu, koort ja säärast, okei.

samal õhtul (olgu mainitud, et süllevõtmist kannatas juba ka) haarasin ta ettevaatlikult sülle, noh, kasse ikka nunnutatakse, kui tundsin esikäppade lähistel kõhu all mingit peopesasuurust moodustist. ühest küljest tegin paanikat, a teisalt natuke rahunesin - käes, see siis talle valu tegigi. sai selgeks, et esmaspäeval kohe marss arstile.

eile õhtul siis käisimegi arstile näitamas, millest loom muidugi suure stressi sai. arstionu arvas, et küllap ta sai kusagilt löögi, samas verd polnud, tõenäoliselt mingi tömbi asjaga, mida mina muidugi uskuda ei tahtnud. käisin välja versiooni, et äkki sai ussilt või heri-/mesilaselt hammustada. arst arvas, et ka see võib võimalik olla. samas ei süübinud me väga sellesse teemasse ja nendesse sümptomitesse. samas ei välistanud härra veterinaar ka kasvajaversiooni, mis meil teravalt mõtteis kraapis, iga loomapidaja suurim hirm. aga ta ütles, et kui kasvaja, siis enamasti on kassidel need pahaloomulised....

veitsa rahunenuna tulime koju. muidugi olime unustanud, et tüüp ei saa ju ikkagi end kergendada ka, samas ei olnud see enam silma jäänud paar aega ja liivakastis tundus ka nagu eritisi olevat. niisiis vaibus teema eile õhtul...

..et täna minu murtsemise peale taaselustuda. arst küll rääkis, et andke puhkust jne, et küll paari päevaga mädast see "muna" kõhu all lõhkeb. eile tundsin tõesti, et see on väiksem kui varasemalt. täna hakkasin jälle katsuma ja oli kuidagi kuum taas. ja see "paise, muna" oli kuidagi jupistunud - natuke sain vaadata ja avastasin, et see on ülemise rinna ümber ja natuke ka vasakpoolse käpa poole (mingi tükk eraldi).


mo teooria kohaselt sai ta ussilt hammustada, mis selle paiste ajas ja mürk neerude tööd halvas. aga eks näis, vaene loom, viime nüüd essal võimalusel tilguti alla.

vot. nii.

the bay

aga võib-olla kõik, mis on varjatult hea, ongi õige. kui oleks mingi hea ja õige konstant, millega määratust mõõta. võib-olla.

on tõsi, et seda blogi on kirjutatud erinevatel aegadel erinevatele inimestele, ilmselt, kuigi eelkõige kategooriasse notes-to-self.
aga sina, kellele ma neid ridu kirjutan, ma arvan, et sa tajud seda mingi väikse keha(või aju-)rakuga. ma, mudugi, et saa seda kunagi öelda (sulle).

[---]

hoian kinni. kinni.

seekord.

nii jõuti mu eelmisesse blogisse:

menstruatsiooni algust unes nägema, kassiga vanatüdruk (!!), selgroog valutab raske hingata, noahaav sõrmes, jänku iuss, ime kella. kodu, arveldus mured, zavoodi ulme, kirjalik õpetus õpetus seinale kuida käia ja olla wc, triin semiootika blog, topeltmõrv tartumaal, tartu blogi kass mid semiootikud, eneserahuldamine unes, optimaalne riigiteaduste tunniplaan, hing hõljub tuhastamine, sügis hiinas, elu alaskal... aitab küll. nüüd kõik ruttu mu eelmist blogi otsima!

rööm

häid asju peab saladuses hoidma, sest - jah, ikkagi, iialgi ei tea, millal otsa saavad.

veider, et alati tulevad üllatused alati sealt, kus neid kõige vähem..., saan juba poole lause peal aru, kui geniaalne lause sellest morfeerumas oli. vana hea "ära eelarva" hitib jälle täpselt seal, kus seda kõige vähem (olgu, liialdan) oodata oleks osanud.

see, et mulle meeldib mõelda ja mõttes olukordi läbi mängida ning seejärel unustada JA kui ma ühel hetkel jälle konstateerin, et nonii, on jälle SEE hetk... seda pole juba ammu juhtunud, eredam mälestus on 10.klassist ühe klassivennaga, kes end tänase päevani on pildil hoida suutnud.
aga nüüd on peaaegu jälle. mõni asi on puudu ja segane, aga asja kohta päringud kinnitavad, et.. uskuma ei pea, lootma ka mitte, võib lihtsalt kulgeda rahus ja eks aeg annab arutust.
lihtsalt elagu superrändomlused. et neid oleks elus.. ei, rohkem mitte,

selle juurest jõuan mõtteni, et mis kuradi pärast inimesed komplimenteerides ütlevad, et "oeh, sinusuguseid võiks rohkem olla!" ühest minust ei piisa? ja kloonida ma ka ennast ei tahaks lasta. vist. ei tegelt ei.
piisab sellest, et nägin üksöö unes, et käisin doonoriks ja neil õnnestus mult verd kätte saada isegi (eeldus: veel leitud - täidetud!). ja ma olin nii õnnelik, et ma isegi ei märganud, kuidas mult kaks korda lubatud kogus verd võeti. olin nii õnnelik, et kepslesin pärast vastavaid protseduure omal jalal ringi, nutisin õnnest, tänasin kõiki ette ja taha.

(sest päriselt ma verd anda ei saa "sul on liiga väiksed kitsad veenid" põhjusel. vähemalt mõni aeg tagasi, kas poolteist aastat tagasi või midagi sinna lähedale. ja see on kurb. et noh, ma paaniliselt kardan veenivereandmist ja ma nii hirmsasti tahaks enesele tõestada, et ma tegelt saaks hakkama ja tegelt ka võtke mult verd vähemaks, et sääsed mind ei sööks nii palju. null reesus positiivne veri pole lihtne olla. kui see ikka on nii*. a kui on, siis mu verd nagunii praegu väga ei vajata, jõuan veeni kasvatada küll).

aga arvamist on palju, tundmist on palju, mõtlemist on palju. tänuvõlga on ka, ainult et ma nüüd pole kindel, kelle ees. võib-olla ühe vana hea sõbra, võib-olla iseenda, võib-olla mõne teise sõbertuttava, a võimalik et ka mõne kõrgema jõu, sest noh, iialgi ei või ju teada.
aga ma lihtsalt arvan, et miski pole enam kaugel.

ja enese üle on mul ka hea meel, see inimene, kes minust vist üsna üleöö saama hakkas, meeldib mulle palju rohkem,
aga eks elu õpetab.
a kino peab ikkagi saama edasi ka!

nüüd aga palun üks õlamassaaž, sest kontoritöö väsitab ja ahjaa, ma nüüd käin tööl ja kolm korda võite arvata, kus ja mis ma teen.

* ma ei saa oma veregrupis kuigi kindel olla, sest haigla tervisekaardis on küll kirjas null reesus positiivne, aga tookord doonorikatsel öeldi jumala kindlalt, et A (reesust ei määratud näpuotsakaga (jaa, kallid nilbikud, jaa)). mine sa võta kinni, kumba siis usadaldada, kuigi
tõenäoliselt ega tervisekaart valeta, kui just pole toimunud ootamatut pööret, aga ma pigem kaldun arvama, et ei ole, sest sääsed armasvat nullreesusplussi kõige enam ja mina vana kõigi sääskede (ja muude putukate) lemmik!

ps! read more nupp ei ole kuigi tulemuslik ega riviili midagi uut. lihtsalt hoiatasin, et pärast pretensioone poleks, heh

töötöötöö

tööpäeva kulgemise verstapostid on raadio täistunniuudised. ja neid, uskuge, jagub. ma kunagi ei kuula, mis seal räägitakse, süvenen alati pärast vastavaid rekogniseeritud signaale jälle  töösse või maja peale lällama või Piretit segama ja juba ongi järgmised uudised. sest uudiseid kuulen ma ju ümberringi majas.

aga hea on. hea on pärast kahte telefoniintekat ja kahte kirjutud uudist korraks istuma jääda ja mõelda, et oh, teeks veel. ja siis rattaga läbi vihma koju sõita.

asjad on nii samad, a samas nii teistmoodi kui viis aastat tagasi.

nojah nii jah.

hitch a ride*

tjah, ei julge enam mööda Emajõge jalutadagi.

tihti küsime küsimusi, millele vastuseid teame. a lihtsalt selleks, et küsida.

asjad settivad üha selgemaks.

valikud saavad tehtud.

veel jäänud minna õige vähe, vaid üks määratu samm.

üks lõik on otsa saanud.

olen aus. enda ja sinu vastu.

...and you will be someone else.

i wish nothing but the best

tahan kõike, mis on päris. tahan kõike, mis on hea. isegi kui ma häid ja päris asju väärt ei ole (vahel). ma ei tea, kas tuleb päev, mil ma normaalseks hakkan või jäängi önne&röömu ja pörgu vahet swingima. ma olen seda umbes viisada seitsekümmend viis korda toonitanud, et pörgut peab saama, muidu pole elu. aga kurat küll, kellele siis meeldiks silmi peast nutta ja halada.

loodan, et mingitki lunastust toob töölkäimine. kuhu ma nüüd kolmapäevast lähengi, kui kõik nüüd tõesti nii läheb, nagu ma mõelnud olen, et võiks minna. mulle meeldib igast plaanikesi ja võimalusi genereerida, a samas olen alati teadnud, et kõik läheb nagunii vastupidi, et mis ma siis üldse pead vaevan. ainult kohustusest kaaskodanike ees. et kui ma ütlen, et mul pole aimugi, millal ma tulen. et kas see rahuldab teid? mingilgi määral? ei? ja? ei ju ometi. önn ju ka ei küsi, et millal tulla sobib. või minna.

üsna lühikese ajaga on üsna pikk tee läbi käidud. ja muidugi ka seda, et tiinekaiga hakkab löppema möne aja pärast, tjah, veel ongi loetud nädalad. a senisest "mis sünnipäev, mis pidu" plaanist on ikkagi midagi koorumas ja tundub, et midagi ikkagi vist toimub. kui head inimesed kokku saavad. ma väga vaeva näha ei viitsi ja kuhugi sõita ka vist mitte. üldse tundub, et mingid väärtused on nõnda ümber hinnatud, et polegi väga vaja praegu iga päev eri geograafilises punktis olla. märk võib-olla sellest, et vanaks on hakatud vaikselt jääma.


mingi kell peaks ärkama. a selleks tuleb enne ilmselt magama minna. ja jääda ka. palderjanitabletid, kus te olete? nüüd, kus teid vaja.

muud juttu ka, et mul on vist sääseallergia. iga kord, kui mõni neid tõbrastest mind jälle hammustanud on JA ma isegi ei süga, läheb see koht megapaiste ja. ja üleüldse vihkan väga siiralt ja südamest neid tõpraid.

olles käinud teatris, vaadanud ära kaks üsna jaburat filmi, veel ühe masside poolt armastatud telesaate ja lugenud poolteist raamatut, ei anna enam normaalsemat juttu rääkida. ega normaalsemaid mõtteid mõelda.

it's written all over your face

a see, kui ma kirusin, et inimesed on ikka ussid küll, oli ilmselge vale vangerdus inimestega suhtlemisel. eks ikka läheb aega enne 9 ja pool kuud, kui sellest aru saada. nüüd olen targem. elu õpetab. ülikool ka natuke.

selle terviseks tahaks ma kõigepealt vähemalt poole pleilisti jagu muusikat ära kustutada. siis veel mõned telefoninumbrid (mis õnneks telefoniparandusega enivei kaovad). ja mõni rituaal äkki veel, mis praegu ei meenu, sest

ma peaks hoopis arvestuseks õppima, mitte siin unelema. päev kuidagi kadus käest ja jäin öisele õppimisele lootma. mis aga feilis täie raha eest. aga see oli nii tore feilimine, et mul on nii hea meel, et veel nii ehedaid ja siiraid ja häid inimesi mu ümber on.

ühel kaugel hetkel meenusid mulle jälle kõik need jamad, millega siin veel enne tegelema peab, kui suvi päris tulla saab. aga sama kiiresti lendasid need peast minema ka. nüüd ma siis istun, elu on helge ja hea, päike juba tõuseb ja
olen konspektist lugenud kaks sõna jälle ja lasen mõttel kakssada mõtet eemale triivida. päris norm.

aga eks ma homme või kunagi heietan, kui essa aasta ametlikult lukku saab.

it's those tiny little sparks

countdown: 36 (!!) days left.

some much love, so little hate

ma ei tea, kuhu mu pudeliavamisskillid kadunud on, aga üldiselt luban end parandada! (šampuseavamises mulle endiselt vastast pole, te ainult proovige!)

et mis valu neil eksidel ikkagi ussitada on? või üldse - MEHED, milles asi?

mulle meeldib küll, kui mind kuulatakse, a veel rohkem meeldib mulle, kui mind kuulatakse JA vähemalt sama palju vastu mölisetakse ja mul ei ole kogu aeg tunnet, et kui ma nüüd vait jään, siis on vestlus lõppenud.
mulle meeldib pingutada, aga mitte üksi.

kui ~12tundi tagasi ma ei teadnud, mis palavusest kõik räägivad, siis nüüd on minu toas ka ametlikult palav - üle 20 kraadi ja heast jahedast pesast on saamas jahedapoolsem saun. ja õues on absoluutselt võimatu ilma külma joogita. et noh, aitäh, kuumus - ma olen niiii loid ja lähen kell pärast kolme magama. sest ka täna ei tulnud asjalikolemine hästi välja, a küll ma homme teen tööd ja näen vaeva. vist. äkki. jah!

aga muidu on hea, saardeminekuaeg hakkab ka kätte jõudma, tahaks teha päris tööd ka ja näha päris vaeva. äkki siis saabub ka (hinge)rahu.

päeva kuldsed sõnad muidugi härra tundmatult:"maailm on rõve. kõik on armunud" lisan: kõik sebivad kõiki.

ma arvasin, et me oleme sellest üle.
tiinekaiga lõpeb 19 päeva pärast. cheers!

unistama - end uniseks tšillima

"Sa võiks savisaarele vihmavarjuhoidjaks minna, demagoogia on käpas juba"

tuleb tunnistada, et mulle ikka meeldis, kui mehed majas olid - et oleks alati keegi, kes moosi-/kurgipurki avaks, elektri-/veenäite vaataks ja noh, niisama mul ka poole päevani magada ei laseks ja vahel siga ja tõbras oleks. kuigi ma nende kahe tõpraga koos elades end kordagi seaks vihastama ei pidanud.
ja siis ja siis ma niiii väga tahtsin üksi elada. olles nüüd peaaegu pool aastat üksi elanud, tunnen kohati, et ajab ikka hulluks küll. ei viitsi üldse normaalsel ajal ärgata ja nõud seisavad ka vahel liiga kaua kraanikausis, sest kappidesse nad ei mahu ja ise süüa teha ka kogu aeg ei viitsi üleüldse.

peas on rohkem mõtteid, kui siia üldse kunagi jõuda võiks. a olen mõelnud, et peaks end kirjutamise suhtes jälle kokku võtta üritada püüdma.
aga selle asemel korjan siin oma seitse asja kokku (loe: ipod ja kaamera) ja lähen õue maid ja ilmu avastama. kell on 4:31.

shut up, just shut up*

tsiteerin Linkin Parki (ja teisigi klassikuid ilmselt: don't know who to trust, no surprise. klišee ei ole, aga ainus, mida ma eales palunud olen, on usaldus. ja ausus. aga seda on vist palju palutud.

asju vaagida nii- ja naapidi tuleks, et äkki on "kuidas sina külale, nõnda küla sinule" või kuidas see oligi?

iga asi on kahepoolne, a vahel ei ole ka. vahel nad ussitavad niisama.

vahel mõtlen, et ei tea, kas naised (ja mehed ka tegelt) üldse saavad aru, mida nad selle "välimus pole oluline, tähtis on ikka sisemine ilu. kui inimene on seest ilus, kiirgab see ka välja" all mõtlevad. või tihti vist öeldakse, sest nii peaks olema?

a mis mõttes ei ole oluline, muidugi on! aja no kui ei ole klassikaliselt ilus inimene (mis minu silmale päris tavaline on), siis armud ilusaks! 

sain täna mingist idiootsest testist vastuseks, et mind peaks köitma pahapoisid. a ma kusagil kunagi skandeerisin, et ei, mulle ei meeldi ei rebelid ega paipoisid, vaid lihtsalt veidrikud ja tõprad. sõna selle peale! 

edasised kommentaarid oleks vast mitte eriti pädevad, sest kui ma nüüd mõtlen, millised mehed mind hetkel rohkem kui teised planeedi olevused köidavad...skaala varieerub! 

vahepeal on vaja (põhi)tõed uuesti üksipulgi läbi käia, vastavad muudatused läbi viia või lihtsalt fakte konstateerida. kõlab justkui oleks siililegi selge. äkki ongi?

rohkem öelda ei tahtnudki.

* nostalgiat aastast 2003. polnudki nii ammu?

you've got the love

license to chill on pähe ja sõrmedesse ja jalgadesse ja igale poole löönud. siin on praegu nii tore ja igasugused "tahan saarde" ja muud jutud jäävad ära. muidugi, pisukest vaheldust ja keskkonnavahetust ja -vaheldust oleks võib-olla tarvis, aga mitte rahu. mitte veel. kool on ammu läbi ja kõik muudkui küsivad, et mis ma siin siis veel teen.
arvan, et hakkan lihtsalt suureks kasvama.
aga mul on siin tõesti hea.

vana hea "lähme korra viisakalt teatrisse" lõppes ikka alles varavalges kontsadest valusavõitu jalgadel koju tatsamisega, Tartu kesklinn on ikka masiivne, olles seljatanud õige kentsaka olukorra, ei juhtu just tihti.

aga hea on tõesti