kool kool kool kool kool

pardon, aga ma nüüd pean kirjutama. ja mitte seekord kahe-kolme lausega.

ülikool on ikka üks das ylicool pleiss küll, kui õppejõud pornost räägivad. ja sündimusest-suremusest ja naiste-meeste arvukuse võrdluseks toovad, et "ah, seal on neid mehi liiga palju, a küll mõned neist vangi pannakse, mõned end surnuks sõidavad jne". või siis küsib, kas meid huvitab teiste eraelu, kas meile meeldib prügikastides sorida või et kas me eelistame amatöör- või prof. pornot. selle järgi olen ma õigel teel ehk õige sotsiaalteadlane. mille üle, ma ei teagi, kas rõõmustada või mitte. mõneti justkui märgistaks see õiget erialavalikut, teisalt hakkas mind piinama sisu-vormi küsimus.

sotsiolooge ei huvita mitte niivõrd sisu, kui et vorm ja seaduspärad. mis on üsna ristivastupidine möödunud aastas semiootikas õpitule. või mitte õpitule, vaid pigem.. süvenetule. ma oleks justkui jube kergekäeliselt vahetanud omad raskesti saavutatud/käidud tee teadmised millegi sedavõrd pinnapealse vastu.
samas jällegi - never mind, üks tobe test ja see on kõigest sotsioloogia, ajakirjandust ei mainunud antud loengus keegi poole sõnagagi. mille üle on vahel isegi hea meel.
sest ma ei taha olla pinnapealne. ja ma ei pea muutuma pinnapealseks. minust ei pea saama Kroonika peatoimetajat.
(pean siiski, silmad maas, tunnistama, et vastasin küsimusele "kas sind huvitab teiste eraelu?" jaatavalt. professiooni pärast.)

ma ei ole veel kirnunud, kui närvi mind mu tervis ajab ja kui vähe ma viitsin perearstiasju ajada. a mulle ei meeldi omi asju teistega koos ajama minna. varemalt võib-olla oli tore, kui keegi asju ajades kaasas oli, a viimasel ajal on mulle enesele tüütuks muutunud esiteks Tartu teendindava sektori kiirus või selle puudumine ja sellest johtuvalt inimestega kaasas jõlkumine nende asju ajades. võib kõlada egoistlikult, a täpselt nendel põhjustel ei vea ma enam teisi ka enesega.. kaasa. selle asemel lükkan kiired asjad edasi ja veedan aega.. heade inimestega. küll kunagi tähtsate asjadeni ka jõuan. homme näiteks.

aga tervisest vist jääbki kirumata, ega selle ajaga siin priisata pole. kohv ei oota!

koolist veel niipalju, et.. kool on lahe. ebarebasena on vaat et khuulim, kindlam ja teadjam tunne.
no vot, eta vsjo.

ma ei lähe enam kunagi ülelegi hipsteripeole! vähemalt mitte säärasele, mille nimes 'heil hipster!' vms kajastub.

ps! miks iga kord, kui ma blogida üritan, juhtub midagi?
jätan märgi maha, et lähen Elinale ühikasse külla.

nineteen

mind võivad rivist välja viia ühtmoodi nii asjade planeerimine kui ka planeerimatus. ja ma ei saagi enam aru, et kas mulle meeldib, kui asjad on selged või kui et nad kulgevad omasoodu. kuidas kunagi, vastaks selle peale. aga kui ma ei saa konkreetses olukorras ka enam aru, siis on midagi valesti. ja justkui midagi valesti olla ei võiks. vaja vist lihtsalt ratsionaalselt mõelda (millene võime mul tegelt ju puudub) ja.. ja.
ma ütleks lihtsalt, et kõiges on süüdi hommikud.

on kaks asja, mille peale ma võin väga tigedaks hommikuti saada:
a) kui ma leian hommikul külmikust null kohvikoort ja ma pole selles ise süüdi;
b) kui mulle jäetakse ratas, aga mitte võtit. mis ma sellega ilma selleta peale hakkan? ok, vana rattafanatt, võin ju niisama ka sõita, aga kui ma olen enesele ratta küsinud selleks, et asju ajada, siis.. jäävad paraku asjaajamised õhtusse, sest nii troll ma vist veel ka pole, et selle kuhugi valveta jätaks. ju siis peab kuidagi saama.

sest olen piiritu tõbras.

tallinn-tartu. tulen!

kaheksateist ja august

sõnad voolasid siia, et need kahe klikiga jälle surnuks lüüa. mässasin hoopis template'iga pool aega, püsimatu hing, oo. aga alati on olnud tunne, et blogindus peab kuidagi riil laiffiga kooskõlastet olema (väga vabandan ette-taha, kui seda halb lugeda on, ehk mötlen midagi välja, a praegu.. no lihtsalt on).

majakad. kajakad. meri. tuleb tunnistada, et saarelapsena ikka hirmus hea on ärgata, kui aknast paistab meri. ehkki mul siit endal ei paista. mis on huvitav. aga selle suvega olen külge saanud arvestatava merearmastuse (või -fanatismi?), mille pärast ma kindlasti Tartus surema hakkan (taustaks laivstriimin Käsmu merekohinat ehk et kui lugemisele saundträkki otsite. üsna tihti viimasel ajal, kui kirjutasin, mängis taustaks Röyksopi "Triumphant", a praegu on see asjakohasem). a miks just Käsmu? sest..

..Käsmu on Käsmu. ma ei saanud varem aru eriti, sest polnd käind. a nüüd käisin. nägin. tundsin. tegin. ehk lugu tegelikult sellest, kuidas mitte maksta kultuurielamuste eest, ma mötlesin, kui end Viru Folgi vabatahtlikuna üles andsin. öige mitu kuud närisin küüsi ja tšekkin line-upi, ilastasin ja ootasin.

toibutakse vaikselt. ja mötted hakkavad saabuma nendingadumini "töepoolest, asja eest sai mindud, teise asjaga tagasi tuldud". kogemused, mida milleks kasutatakse, hakkan liikluskorraldajaks või? minust head turvanaist igatahes ei saaks, sest a) keegi mind nagunii ei karda; b) ühe koha peal seismine (loomkatsetega kindlaks tehtud) mo salarelv siiski pole. ja ühe päeva kohta natuke palju sihitult sihilikku viha ka enam saada ei tahaks oma pihta (töepoolest pihta: no ikka nii, et ühest kõrvast sisse ja teisest (küll natuke hiljem) välja. füüsiline väsimus küll korra nörgestas seda kindlat ja visa trajektoori, avades südame, ent olen ikkagi paras tõbras. endiselt).

ja töepoolest - kultuurielamus, ka, missugune. mu hailaidid jäävad vast Zetode, Orelipoisi, Paabel ft Märt Avandi ja Ukerdajate maile, a Tjörkis ma pettusin, vabandust väga, kas kedagi karakterimat karakterit polnd võtta? Tuuli Taul ei ole mulle kunagi väga sümpatiseerinud, meeldivad natuuriga (nais)lauljad. ma saan aru, et polnd eesmärk Björki ligilähedasemaltki jäljendada, vaid oma versioon universumiavarustesse paisata, a sorri, ma ei suutnud ses neiust ka seekord leida seda, mida ma muusikast otsin. sorri. sorri. ma ei vaevu end isegi välja vabandama, vöimalik et, tema tulihingeliste fännide ees, kes tema nime guugeldades siia jöuda vöiks.

nüüd lasti kolmeks päevaks Saareriiki puhkama. reedel edasi pealinna, modellijaur ja see üritus, kus kogu Maarjamaa jälle kokku saab. ja sealt juba Taaralinna. ja varsti on kool.

aga ka muidu püstitan telefonigarääkimise ja sõnumineerimise rekordeid. üsna normaalne kolme-neljakümnete minutite kaupa lobiseda. vaikselt juba hakkan uskuma, et kõik on minuga ja mina pole kaugel isolatsioonis (isegi lõhn on nüüd olemas..korraks). ei pillu sõnu, a sõbrad head on tõesti head.

mõtted ja tulevik näivad üsna helged. meel on röömus. õnn on õuel.

///

samad tüübid kolm aastat varem:

kõik sujub. täpselt nii palju või vähe ongi üle pika vaikuse öelda.

peaasi et nüüd kaamera akud oleks täis laetud, mälukaart tühjendatud, mustikakook kaasa küpsetatud (hea önne korral) ja idüll võibki jätkuda juba ühes kaugemas kohas (aga mitte teises kohas).

mania secret sin lust passion

Our psychological state allows us to see only what we want/need/feel to see at a particular time. What five words do you see the first?

risustan blogi igasugu vajaliku ja vähem vajalikuga, sest peale tiksumise muud paremat.. mitte et ei oskaks peale hakata. ei jaksa.
positiivne on see, et jalad ei valuta. sai kas a) korralikult venitatud või b) ikkagi liiga vähe sõidetud. trip suitsulesta järele tuleb vist ikkagi ette võtta. sest autoga keegi vaevalt vedu võtaks (umbes essat korda kahetsen, et omal ajal lube ei teinud; nüüd lihtsalt ei jõuaks. st jõuaks, kui tahaks ja aeg võtta, a pärast essat ülikooliaastat ma tean oma piire veitsa paremini ja olen õppinud veidi ratsionaalsem olema kui varem. that's why)

vahel ma tahaks olla vanem. jälle. et see noorusuljaspäisus oleks läbi, et kool oleks otsas, et ma saaks teha rahus ja röömuga tööd, et mul oleks üldse töö.
jaa, viimased kuud on õpetanud tõesti enne mitte õhtut hõiskama (kuigi kui hommik on õhtust targem, siis mille kuradi pärast peaks üldse õhtul hõiskama?)
ma olen vähem aega raisanud inimeste peale, kes seda väärt pole. ja tean väga hästi, miks see nii on. ja see on rõõm.

hakkan vaikselt ellu ärkama ja muu elu vastu huvi tundma. ilmselt ikkagi saab must veel asja.

nägin unenägusid, mis võivad vabalt kunagi aastate pärast reaalsuseks saada. ja võib-olla ka lähikuudel. aga on asju, mis unenägudesse jäävad.
jah.

tuleb olla

veidi veel.

ma ei lugenud päevi ei enne Positivust ega muid asju. aga nüüd loen. counter ütleb, et n e l i on jäänud. oodakem siis. 

suitsulest ootab maal. päris oma suitsuahjus. sellist önne poleks osanud ette näha. nagu ka köike muud. 

olen klišeedes siplev naiivik.

Three little words

olen siin Saares küll, ent päris linnamelust pääsenud pole (sest kodu on linnas). ei usu, et abi oleks ka Kesk-Saaremaa poole vanaema külla sõitmisest. ma igatsen oma majakest mere ääres. ihkan Kõinastusse. ja ei oskagi päris täpselt defineerida seda paika, kuhu hing rännata tahaks (või juba rännanud on ja kehale signaale edastab). rõõmustab mind teadmine, et pühapäeval sõidame Veerele vanatädile külla, korjame mustikaid ja "veedame ühe ilusa päeva". jääb üle loota, et vihma ei saja, kuigi ma sel suvel väga vähe vihma näinud, kuulnud, tundnud olen. ka äikest.

viimane vihmakogemus oli Positivusel. Beach House & lausvihm. jään seda alati esimese asjana sest festarist meenutama. kui kohvitelk välja arvata. käisin täna preili S-il tööl külas, pärast ühe teise (esimese) teema ehk minu pihtide vahele võtmist, küsis ta mult (käepaelu uurides) et kuidas Positivus oli. pajatasin talle punase käepaelaga assotsieeruvat ehk Merrildi kohvitelgist. jessas! 

mõtlen taas päevade-nädalate kaupa. ilmselt on tarvis üle elada kuidagi järgnevad kaks või kolm päeva, mille suhtes mul veel aimugi pole, mis mind praegu natuke hirmutab. 

avastasin täna huvitavaid asju, huvitavaid seoseid. üllatusin. ja samas jälle ei üllatunud, sest ometigi on Eestimaa - klišee-klišee-üllatus - üsna väike, mitte et see eriti hea argument oleks; sarnased ikka ju tõmbuvad, aga et säärane suhetepõimumine.. sobrasin natuke minevikus. meenutasin ka teisi inimesi ja teisi seoseid. mõtlesin inimeste peale, kes mulle nii hirmus palju tähendavad. mõtlesin niidikeste peale, mis mind nende inimesteni viinud on. mõtlesin. ja olin äraütlemata rõõmus. miskine ebamäärane nostalgia, justkui oleks aasta jälle paar aastat väiksem.

jõudsin ka nentimuseni, et heiters gonna heit. mul pole enamasti sest sooja ega külma olnud, aga pagan võtaks kui lähedased ka igasugu jama uskuma hakkavad.

ja siis ma mõtlesin, et miks nad heidivad. see on pelgalt oma nõrkus. nõrkuste tunnistamine on tugevus. teen lihtsalt omad järeldused. heitmeili saatma ei hakka. ussitagu edasi. olen aru saanud, et alati ei olegi nende ussitamiste taga niivõrdne viha või põlgus ussitatava pihta. vaid omaenese nõrkus, mida teistele omistada. mu kallis psühholoogiatudeng, sa oskaks sellele nähtusele kindlasti mingi nähtuse külge pookida. 

samuti valmistas raskusi tänane ärkamine. äratus oli sätitud üheksaks, ent, nagu ähmaselt meenub, olin öösel 2 paiku, telefon käes, ootamatult magama jäänud. küllap läks hommikul käiku vana hea äratus-kinni-telefon-teise-toa-otsa skeem. telefoni leidsin küll preili S-i kõne peale voodi alt (koos sõnumi ja arvukate vastamata kõnedega - popp pliks, ma räägin) voodi alt kell......pool kaks. ega kaksteist tundi und pole kellelegi kunagi liiga teinud. ja uni oli ka üsna väärt, kirjutada ei viitsi (sest mainisin juba, et nägin seda u n e s). 

aga preili S-i oli tore näha ja homme lähen samasse kohta preili K-d kiusama. 

Tartuidüllile mõeldes meenub kõikse kõige parem, ent ometigi ei tahaks ma praegu sinna. ma tahaks sind siia.

miskit nagu oli veel, aga jäägu see siis mõtteisse ringlema, 

but

I was your sailor, your demon, your lover, your overbearing

olemise talumatu kergus

ma küll ei tea, mida herr Kundera nende sõnadega täpselt mõttes, tulenevalt puudulikest kirjanduslikest teadmistest antud teosest. aga need sõnad, ainult need sõnad võivad kirjeldada praegust. seda, kuidas ma istun bussis, sõidan o m a armsale saarele, hinges õnn ja rõõm. vabadus. täiuslikkus. ma pole kunagi seda sõna kasutada julgenud, olen alati kõrvale visanud kõiksugu klišeed. ent olen neid viimasel tolereerima hakanud. sest asjad peavad öeldud saama, sest ei saa mitte vaiki olla.

ma põlen. põlen selle rahulolu käes. täna kolisin lõplikult Laialt ära. ehkki mitmed ja mitmed võib-olla ei pruugi seda mõista, miks jälle, saan ma ise üha enam ja enam ja veelgi enam aru, et seda oli vaja. vaja jätta koos kõige muuga üks etapp selja taha. jätta sinna üksindus, üksildus ja muud mured. kolimine ei ole alati ainult maise vara kaasa vedamine (kõlan nagu hakkas surema, taaskord), vaid nagu ka - klišee-klišee - hingepuhastus.

rändom fäkt: netiühendus on sõitvas bussis kiirem kui kodus.
kronoloogia huvides mainin ära, et peale pikka vegetatsiooniperioodi sai eile isegi nina kodust välja pistetud ja Tartu Ülikool Fauna - Valga FC Warrior II mängu vaatmas käidud, üle tee Tamme staadionil. oo elu! Fauna surus Valga 6:1-ga vastu muru. mwhahaa! faking Valga, ma ütlen siinkohal. : D
õhupoole käisime Kassitoomel oo-kaunist sümfooniat kuulamas. mõte on hea, aga vabaõhuakustika.. no ei ole see. kaotasime üsna kiirelt tähelepanu. kahjuks.

nüüd, pärast suurt paanikat, bussile TÄPSELT väljumisajaks jõudnuna sõidan saarde. kalale. seenele. tööle. olen õnnelik. rahul. vaba muredest. kõik on täiuslik. praeguseks.
tahaks pannkooke. x)