Thursday, June 14

=?

Miskipärast arvas Blogger, et oleks tarvis popiks ja noortepäraseks hakata. Miskipärast me temaga enam ühist keelt ses suhtes ei leidnud ja olin sunnitud ette võtma kolimisretke. Armsad sõbrad, hvännid, lugejad, mu virtuaalkodu asub nüüd siin:  http://tangodelavie.wordpress.com/

Wednesday, June 13

just a little glance

Jep, ma saan aru, et teatud ajad mu rahulikku ja rahumeelset kulgemist häirivad, mõni okas torgib, mis otseselt ja tungivalt pole eksistensiaalse häirivuse väärtusega, aga mida rohkem ma elan ja näen ja neid ärritajaid kõrvaldan, saan ma ka aru, et need noh, peavad olema. Ma rekogniseerin ärritaja, konstateerin fakti, a ei asu seda likvideerima, sest krdi päralt, ikka on esiteks konkurents edasiviiv jõud, aga ka vingumine. Seda vingumistaktikat ma olen viimasel ajal palju rakendand, ka maailmaparandamise eesmärkidel. Ise ka parajalt pähe saand, et miks ja kus ja kellega, a nii see käib ju ikka. ja sõnumitoojal võetakse ikka ja jälle pea maha. ma isegi enam ei imesta.

Asja praktilisest poolest - reedest pühapäevani on KK suvelaager, esmaspäeval sõidan nädalasele Saarepuhkusele. Paistab, et hakkan suureks saama - ootan aasta läbi oma nädalast puhkust. Ei ole enam titt, kes kuude kaupa kodusaarel lebotab ja vingub. Mitte et päris suur ja asjalik ka oleks.

Mult küsiti täna, mis ma elus saavutada tahan ja kuhu jõuda. No jälle, eksole. Aga ma lihtsalt tunnistan, et ma olen ikka veel proovimisfaasis. Seega ma endiselt ei tea, mida oma eluga peale hakata, pikemas perspektiivis. (Ma tean, Herz, mida sa nüüd öelda tahad : D)

Veel olen vahepeal elama õppinud. Või noh, vähemasti õppinud õppima eluelamist. Lõpetasin hiljuti Stephen Clarke'i imevahvaägeda teose "Aasta Pariisis ehk Merde" lugemise ja kui on üks asi, mida see raamat mulle õpetas (ja kui oleks veel põhikooliaeg, saaksin ma raamatutöö kindlasti viie plussi), siis on rahulikkus. Asjade üle mõtlemine, kaalumine, et siis optimaalseima ja kavalaima variandiga välja tulla.

Aeg lendab meeletu kiiruse ja tolmuga. Ja varsti olemegi jälle kõik koos. Siin ja praegu. Ja õnn ei ole enam mägede taga.

Kolmapäevane pildipostitus ka, ok, ehk viimased nädalad (mälu)pildis

Hetked enne saatuslikku jalavigastust 

Hetked enne preili K lahkumispidu

Hetk enne kabes pähe saamist

Hetked, mil tegelikult sai hüvasti jäetud ka preili Ega; hetked enne B-aeda

Hetk enne hammaste Werneri ookuihäädesse kookidesse hammaste löömist

Hetked preili Riga

Pai-hetk pisikiisuga

Hetked maailma parima kanapastaga

Hetked enne das Kingade jalgapanekut ja säramist

Monday, June 11


Sest kui muud ei kirjuta, siis midagi ikka ju võiks

Name: ära_stalgi
Age: peaaegu 21
Height: sada kuuskümmend neli ja POOL sentimeetrit
Weight: teksades rohkem, kleidis vähem
Relationship status: we're happy
Birthday: 16 päeva pärast ehk 28juuni
Favorite color: sinineeeee! (aga mitte taeva-)
Favorite bands: see, kes parasjagu Eestissetulekuga eufooriat tekitab; hetkel konkurentsitult Muse
Last song listened: KTCB - Chase (klikka lingile; das ybercooli kraami saarlastelt)
Favorite movie: Eternal sunshine of the spotless mind (mis meenutab, et polegi seda terve pika aasta vaadanud)
Last movie watched: the Dictator
Favorite book: ma armastan Mati Unti!
Last book read: S. Clarke "Aasta Pariisis ehk Merde" jaaaaa!!!! ja nüüd alustasin järjega ehk "Omadega sees ehk Merde 2"
# of siblings: ei
# of pets: 2 kassikest siin, 1 Saares
Best school subject: läti keel!!!!!!
Mac or PC? ükskõik. peaasi, et oleks väike ja kerge ja kiire
Cell phone type: Life's Good
Current shirt color: lilleline....
Gamer? jap, olen Solitaire'ist ja Jewelsist sõltuvuses
Day or night? mõlemad
Summer or winter? mõlemad. kõik. aga siis, kui neid parasjagu pole
Most-visited website? kunagi oli studentdays.ee, nüüd Bloglovin (jah, valetan haledalt)
Celebrity crush: Fernando Torres 
Biggest turn on: hommikukohv

Wednesday, May 30

Safe Travels*

Nonii, nüüd on küll piinlik. Ikka täiega. Ise muudkui neelan teiste blogipostitusi ja ise ei raatsi ridagi kirja panna. Mitte et kirjutada poleks millestki, ei teagi, kust alustada ja jutud.

Vahel, kui elu on tuure kogumas ja suured asjad ootavad tegemist, keerab miski selle paugupealt pekki. Nojah, nii juhtus ka seekord. Olin just tänaseks ühe tähtsa kohtumise kokku leppinud ja plaaninud lõpuks ometi trenni tegema hakata, sest suvi ei oota ja muudkui tuleb. Ja mis kõik veel. Nüüd siis õnnestus mul need sellega kuu peale saata, et läksin veidi hoogu.

Saatisime eile kallist preili Jämedat ära kaugele Havaimaale, oli kaunis meeleolukas pidu ja seiklusterohke varahommik. Aga miks ma otsustasin kõrgemalt kui pidanuks alla hüpata tuimalt asfaltidele, jääb vast müsteeriumiks. Järgnes loomulik jada kiirabi-emo-röntgen ja õnneks ei mõra ega katkist luud. Fiuuh! "Kõigest tugev põrutus, võite koju minna," sain valvearstilt juhtnöörid ja.. Wait, what? Millega ma siis koju lähen? "A kutsuge keegi järele." - "Ee... kell viis hommikul?" - "No minge siis taksoga..." Nii hoidsin ära vähemasti jala lahasessepaneku, mis tol hetkel tundus täiesti ebavajalik, sest ma niikuinii tõotasin pühalikult kodus püsida vähemalt nädala (millest ei tulnud juba täna päeval midagi välja).
Ja enne koju liipamist nuiati üsna kurjalt veel visiiditasu ka.

Täna käis preili I külas, et enne suveks Hispaaniasse kadumist ka paar juttu vahetada. Praeguse seisuga siis 2 sõpra teele saadetud, mõned veel.

Eks ma siis nüüd viskan jalad seinale, valutan ja põen natuke.

Please cross at the lights and dont' start fires or fights (Nii kurb, nii ütlemata kurb hakkab)

Wednesday, May 16

As you grow older, you’ll find the only things you regret are the things you didn’t do.*


Uskumatu, milline motivatsioonikriis mulle ikka selga roninud oli. Nüüd ei jõua enam sõrmed mõtetele klaviatuuril järele ja kõik tundub nii kena. Tunnen, et tean, mida tahan ja enamgi veel! Et mul on veel aega tegelemaks asjadega, mis nii väga paeluvad ja kutsuvad ja lausa karjuvad tegemist.

Neljapäeval paneme punkti projekt Kroonuaiale. Noh, vähemasti selleks korraks. :)) Nädalavahetuseks sõidan Saaremaale. Esmaspäeval alustan ühe uue suure projektiga, millest vara-vara rääkida. Olen ootel täpselt kahel töö-/praktikakohal + varuvariant on ka. ma ei mõtle enam, et mis saab siis, kui kõik variandid pekki lähevad. sellist teed enam ei ole.

olen absoluutselt veendunud, et rada, millele ma jaanuarikuus sattusin, mis on mind siia-sinna visanud, toonud kaasa nii mõnegi suurema pettumuse; aga ka palju rõõmu, projekte, mis küll erinevatel põhjustel ära jäänud on, aga valida peab oskama ja valima vahel peab.  Ja ma siiralt usun saatusesse. et iga viltuminek sillutab teed millelegi uuele ja veel paremale.

Ja ma loodan, et ma nüüd selle suure õhkamise peale, et elu nii vahva on ja suured asjad lõpuks ometi juhtuma on hakanud, pilvede pealt alla ei kuku. Sest ma niiiii-iii vajasin tõusu pärast mõõna ja ma niii-ii usun, et elu peabki nii minema.

* ~Zachary Scott (võtab kokku ühe sündmustejada lähiminevikust. ehk lugu sellest, kuidas ma ühe tegematajätmisega ühe jada, mis võib-olla võidule viib, katki oleks jätnud. ja oi kuidas ma seda kahetsenud oleks, isegi kui ma ei aja seda võitu nii väga meeleheitlikult taga. olen ju ometigi "proovimapeabalatinomatterwhat" suhtumisega olnud. olen uhke ja õnnelik ja rahul.)

Tuesday, May 15

Paistab, et elurõõm on tagasi: brausin reisiblogisid, kruiisin mööda töövestluseid, mõtlen sügisesele koolile ja tunnen elust jälle rõõmu - segaduseperiood hakkab seljataha jääma. Keeruline on muidugi ikka veel mõelda, mida elult (täpsemalt) pikemas perspektiivis tahan, aga tean, et ootan õnne, rõõmu & seikluseid ja seda peab saama. Täie raha eest. Hahaaa

Täna hommikul sain kõne PM-ist, et mu tööd pole neile kohale jõudnud. Jõudsin juba veidi paanikasse sattuda, kui avastasin, et hell yes, tõepoolest, olen isegi mingi meili saanud, et you fool, sisestasid vale aadressi tõenäoliselt. Ja siiiiis suure paanikaga ei leidnud ma õiget faili üles. Kuna aeg tiksus, kirjutasin uue. Mis see siis ära pole, eksole! Eks jään nüüd ootele, mis saab. Kahju, et täna alles teisipäev on.

Reedel sõidan Saaremaale ja tõenäoliselt esmaspäeval või teisipäeval ootab mind ees üks vahva kohtumine. Excitement to the max!

Sunday, May 13

maikuus kõik on uus*


Täpselt nii tundsin ma end oma blogidisainimajandusega, aga ma õpin & arenen & ühel päeval saab minust htmlikunn! Ja ma kahtlustan, et see päev pole enam eriti kaugel.

Soojad tervitused preili Kassile, tänu kellele ma avastasin, et expr:href ei ole sama mis class.

* no uai nat, eksole

Thursday, May 10

ZZzzZzuur Zuvi

No täna juhtus jälle see, mida ma umbes kõige rohkem elus kardan või vähemalt hirmude TOP 3-s platseerub vähemalt 3.kohale - käisin vereanalüüse andmas. Tervelt 3 topsikutäit (kaks väikest ja üks SUUREM)! Võäääääööööäöäh! A seekord ma vähemalt ei jõudnud seal uksetaga oodates väga närvi minna. Tho' kõigepealt ootasin u pool tundi oma aega, et viis mintsa seletada, mis keiss mu jalgadega on või pole - diagnoosiks sain siis a'la liigesepõletik vms vms vmt. (Vahva vaadata, kuidas kassid palli pärast kaklevad)
Jaaaa siis veel teist sama palju verevõtu järtsinumbriga oodata. Palju ma seal kokku olin? Ca 20 järtsinumbrit tõesti hommiku kohta. Aaahh! Üks tädike võttis kaks numbrit arvates, et kui tal kaks eri asja tehakse, on kahte eri numbrit ka vaja. :D

Eila öösel kirjutasin poole ööni ühte pressikat, tänase öö või loodetavasti hilisõhtu pühendan samast pressikast uudise vorpimisele, et homme PMi asjad teele panna. Et siis mõelda, mis sest suurest suvest saab. Positivuse kriipsutasin juba õrna joonega maha, KUI just juuni alguses ei ännauntsida, et keegi eriti khuul tuleb. Praegu ei näe ma erilist vajadust niisama männikeste alla puhkama minna + mu jalad ka eriti tugevamate killast pole. Ei suuda mõeldagi enam säärastele füüsiliselt kurnavatele nädalatele nagu Kevadpäevad olid.

Aga oot, mis mõttes ma ei alustanudki seda sissekannet sõnadega "ei jõua ära imestada, mis suur suvi see siis nüüd õues olgu"? Sest no on! Ma konkreetselt olin SUNNITUD kesklinnast bussiga koju tulema, sest muidu ma lihtsalt oleks üles suland ja noh, jalad ka muidugi. Peaks nädalakesi jalad seinal istuma, a see ei tundu eriti adekvaatse variandina. Aga krdi valus on ja valu vähemaks ei paistagi jäävat. Mis siis, kui ma nüüd ei saagi mitu kuud ühtki jooksusammu teha... Hakkan kiirkõndijaks või? Just nüüd, kui ilmad on okeikad ja mõtlesin varahommikuti äässi õue jooksma ajama hakata. Uaaaaaaaaaaai??

Vaatasin täna pilte Botaanikaaiast, kui ilus seal on (mitte et paar nädalat tagasi poleks ilus olnud) ja kui soe nüüd on! Nii vahva oleks Võluaeda nüüd korraldada. =)

Aga üldiselt tahaks kuhugi reisida, kasvõi kuhugi hästi lähedale, a mingit puhkust ja vaheldust oleks vaja. Võõraid avastamata kohti. A enne peab tööle minema, nii et kes mulle tööd pakkuda tahab, bring it on. :)

Ma nüüd sunnin end tähtsaid asju kirjutama. 




Saturday, May 5

Teate, mul on mõte, palju mõtteid seoses venelastega Eestis. Aga see tundub kuidagi vale, see siia kirjutada.

A vahel lihtsalt ajab jube närvi, et ettevõtjad, ammugi kinnisvaramaaklerid pole maailmaparandajad.
Ja et mu armas alumine naaber ei saa oma ajukääbiklusetõvest üle ning ammugi mitte tema korteri omanik. Võtke palun-palun mõistus pähe, ma ei taha ühe mõttetu jorsi pärast siit korterist ju ära kolida, mitte enam. Ma ei mõista, kust võtab inimene üleüldse jultumuse nii faking valjusti muusikat kuulata? Kui mul juba põrand ja seinad värisevad, siis mis seal all veel toimub? Ma loodan, et ta jääb vähemalt poolkurdiks!

Püüan midasi senivõimatut, st selle lärmiga magama jääda, sest ei, politsei kutsumine ei aita - milleks ma raiskan veel pooltunni, et neid oodata, nad viisakalt sisse lasta, natuke vaikust nautida ja siis uuesti bassi poolt tümitatud saada! Mõni inimene lihtsalt ei õpi ja ei hooli.

Igal mündil on kaks poolt - tahad elada kesklinnas, kannata terrorit. Kell on 2:40, aitab küll.

Saturday, April 21

Say no more


Suured asjad ei tule ilma väikesteta. On tarvis palju julgust ja kannatust uskumaks, et töepoolest minust ei saa hommepäev presidenti (pole küll sääraseid ambitsioone endal täheldanud varem küll) ja et see köik - önn ja rahu - nöuabki aega ja palju julgust.

töesti, pean tödema, et oli taas üks ilus päev. täna nentisin, et ma töepoolest ei karda vananeda. getterjaani küll laulab üsna nukralt ja melanhoolselt isegi, et me kõik jääme vanaks. a milleks! see on ju nii suur rõõm, kui sa oled 70 ja tead nii palju. veeel suurem rõõm on see, et sa oled elus ja terve ka, see on vanemas eas nähtavasti prioriteet numero uno.

aeg küll läheb, a miks ma ei võiks seda lendavat aega maksimaalselt kasutada. nii suur rõõm on elus olla ja pisiasju nautida. hull klišee, a pika närvitsemise peale jõuab sinna punkti.

sama lugu peaks mu eneseotsingutega ka olema. olen hirmus kriitilises punktis praegu, vöin ausalt käsi südamel öelda, et jumalaeest, ma töesti ei tea, mida ma oma eluga peale tahan hakata. mitte et mind miski ei huvitaks, jessas, vastupidi - neid paeluvaid asju on miljon ja vahel ma olen väga kurb, et mul pole ainult ühte suurt kirge terve elu olnud. teisalt jälle olen joovastavalt röömus, et ma olen elu jooksul nii paljude asjadega jöudnud tegeleda, mille peale muidugi 70sed ütleks, et tutkit sa teind oled. a mul on ikkagi tunne, et rohkem, kui.. ei, mitte rohkem kui möni teine. möni teine on kindlasti euroopa meister praeguseks. aga omaenda verstapostide järgi ma olen proovinud üht koma teist, aga pole veel kuhugi pidama jäänud.


Friday, April 20

A journey of a thousand miles begins with one step. Take it.

Olen viimasel ajal kusagil eemal hõljunud, kuigi tööd on palju ja tehtud see saab. Mingi väga huvitav näriv kohusetundepisik on minusse pesa ehitama hakanud selle pika-pika ja tööka perioodi jooksul. Mis on hea, sest asjad saavad alati õigeks ajaks tehtud ja varemgi. A see on samas vältimatu ka, sest tänasidadele toimetustele tuleks homme teist sama palju otsa, kui ma ei rabeleks kogu aeg, veri ninast väljas (praegu küll vesi, fui, nohu!).

Viimase aja põhiküsimus on olnud, et should I stay or should I go? Mul on maikuuks mõtteid, juulikuuks ka (mis tähendaks muidugi mitmest suurest festarist loobumist). Aga ma lihtsalt tahaks minna. ja olla. Minu aeg on käes. Ma olen õnnelik & rahul sellega, mida ma siin teen, aga siin on liiga lihtne. Cuz' life begins at the end of your comfort zone. See on omamoodi hirmutav, aga vähemalt samapalju erutav ja innustav. Ikka on olnud mingid verstapostid, mille järgi ja nimel elatud ja mis toovad vabaduse. Praegused toovad küll kindluse, aga ma pole kindel, kas ka õnne ja rahulolu. Sest mida ma, eksinud hing, õigupoolest tahan? Oh merde, on see vast küsimus!

Wrap me up and breathe me

Mul on üks imehea raamatuke ka pooleli, aga ma ei taha selle pealkirja-autorit siia üles täheldada, ei ole vaja iga raamatupealkirja/-autori järgi siia minu järele nuhkima sattuda. 

Thursday, April 12

kevad-insta-rõõm

kuna mõnel lihtsurelikul ikka veel Instagrami pole (khm-khm), rõõmustan teda (teid) siin ka.











ja ega muud ei oskagi öelda kui et KEVAD (teeb röömsaks).

Friday, April 6

my life through instagram

aga selle kurja postituse peale üks pildipost ka. kuna ma viimased 2 päeva olen instagrami"ahvi"vaimustuses olnud, siis ilmselt lähiajal hakkabki pilte tilkuma ainult sinna, niiet.. panen mõne siia ka. aga enivei followida saab mind ka, @mycatiscool.











no tere talv!

peab südamelt ära kirjutama.

lugupeetavad bussifirmad, ma ei saa aru teie krdi käitumisest. teie ülesanne on inimesi ühest Eestimaa otsast teise vedada, mitte räiget kasumit taga ajada (tean-tean, et te seda niikuinii

ühes suures bussis on ca 40 kohta. kas oleks raske kummagi linna, Pärnu & Viljandi, kohta vähemalt 5 piletit eraldada? vaeseid Vilj-Krs sõitjaid kimbutab alatihti "sõidansaaremaabussigatartustpärnusse" kontingent ja Pärnu-Krs lihtsalt bussi maksimaalne täituvus. mida teil sellega, krt, kaotada oleks? palju lihtsam on ju juba Tartus bussist maha jääda (Saarde Tlna kaudu, mille vahet 70x rohkem busse käib) vöi Viljandisse-Pärnusse käib Trtst enivei rohkem busse. 

mu armas vanaema sattus möödunud nädalavahetusel üsna pentsikusse olukorda, kus ootasid õega Pärnus bussi, et tagasi koju Saaremaale sõita. a bussi ei tulnud. keegi ei andnud märku ka. helistasid bussifirmale (kellegi mobiiltelefonile vist, kl8 paiku keegi vist enam ei tööta) ja selgus, et buss on katki läinud ja asendusbuss saabub tunnikese pärast. ootasid ja külmetasid ja tunnikese pärast selgus, et ups, buss täis, ei saagi Pärnust läbi sõita. hea, et neil kuhugi minna oli. oleksin nad heameelega enda juurde Tartusse kupatand, a viimane Pärnu-Trt buss oli ka ammu läinud (kl7 paiku). 

minu viha konkreetse bussifirma, Sarbussi vastu kuude ja aastate lõikes, mis ma siin Tartus elan, üha enam ja enam kasvab. nii palju jama alustades sellega, et sry, me ei või Pauluses peatuda, sest jääme graafikust maha (mida te muide juba aastaid nagunii olete, ~10 minutiga) - kuidas Sebe võib? Kuidas Sebe buss alati 10mintsa varem Tartu Bussijaama jõuab?
ja minnes edasi sellega, kui ühel toredal hommikul Krs-st sõitma hakates või seda oodates väikebuss musta suitsu välja ajas ja ragises. selge. katki. uut bussi ootasime 20mintsa. greit. mul on enamasti hommikul krs-trt liinil kõik üsna minutipealt planeeritud ja lihtsalt ülifrustreeriv, kui selliseid asju kogu aeg juhtub.

oeh. milleks ma oma pead sellega vaevan. kui olude sunnil veel bussiga sõitma pean, valin alati Sebe, mis küll söidab tunnike kauem, a vähemalt on seal wifi. :P

Monday, April 2

msms

see lugu on mind juba viimased paar päeva kummitanud, a iilagi pole viitsinud üles otsida, meelest läinud, muu peale tulnud. nüüd kuulan. vabastav. justkui rabeleks mõne kummituse kummitavaist ahelaist vabaks.

öistest seiklustest rääkides on mu alumine naaber tõsiselt sõge, maailma suuim ajukääbik, keda eales kohanud olen. ei, ööl vastu esmaspäeva pidutsemine on selle kõige kõrval normaalne occasion, 20mintsa politseihärrade, nina vastu klaasi, ootamine samuti, pooletunnine mölisedasaamine ka, aga pärast politseihärrade külastust muusika taas põhja lüüa ja räustata, vot see on esmaklassiline ülbus! puudu jäi ainult 5 minutit, et ma härrad uuesti välja kutsunud oleks, eluga riskinud ja avalduse kirjutanud. aga natuke jääb julgusest puudu, mine tea, mis kapid.. aga kui ma ükskord siit ära kolin ja sa umbes samal ajal pidutsema juhtud, kallis alumine naaber, ma teen seda, ma luban!

vot siis, selline on elu. 4-tundi und ja letsgo jälle. mässan veebindusega, ausalt, pole kunagi eriline veebikunn olnud, a paistab, et nüüd olen hakanud. saan peaaegu kõigega ilusti hakkama.

aga teie, mu armsad sõbrad, kes te muudkui Maarjamaalt põgenete (ja teid on palju, krt võtaks!) ja ilusaid seiklusi taga ajate ja kaunite vaadetega pilte sotsmeediasse lükkate, et te ikka teaks, meil siin sajab lund.
kui mõni hetk tagasi tundus, et ma ikkagi ei tahaks siit kuhugi kaugele, siis nüüd, see ilm lihtsalt morjendab mind niiiiiiiiiiiiii väga.

aga sellegipoolest on mõnus.

Monday, March 26

teeme ära 2012

oh, well.. istun siin, kommikott nina all, ja eiran töötegemist. tegelikult peaks veel sisutekstid.. ah, ei vingu. :)))

tegelt ka pole vingumiseks mitte vähimatki põhjust, sest väljas on suur KEVAD ja tegelikult tegin ma täna ühe suure avastuse: ma saan teha TÄPSELT seda, mida ma praegusel ajahetkel kõige rohkem teha tahan, täpselt sellises tempos, nagu mulle endale meeldib (no peaaegu, tähtajad ronivad ka kukil, a samas on see mõnna stiimul).

pärastlõunaks oli bukkitud kokkusaamine kr kooli esindajaga, keda ma varem kohanud polnud. tere tali, eks =). enne kohtumist siis guugeldasin ja kõik, mis ma teada sain oli see, et ta on vist blond. kohalejõudes selgus, et enam polegi blond, a õnneks oli Kapriis äsjalõunalõppenult üsna rahulik ja äratundmisrõõm ei olnudki eriti kaugel.
a kohtumine oli produktiivne, tegime plaane, rääkisime koostööst pikemas perspektiivis, unistasime, korraldasime ja panime uue kokkusaamise paika.

pärast ametliku õhkkonna seljatamist tiirutasin linnas ja õhkasin kuiii kevad ikka on. otsin korraliku trench coati. kes teab, kust saab, siis vihjed on kommentaariumisse oodatud.
muidu käin terve kevade villase talvemantliga. või pesu väel. või alasti. peaasi, et kingad ilusad oleks. :)))))

praktiliselt kohe pärast kojujõudmist ootas ees meedia- ja reklaamikoosolek. nii et tuli aga uuesti kevadesse sukelduda. produktiivne. üllatavalt. taipasin, et olen noor ja roheline ja sellest ilmselt tuleneb ka entusiasm. kõike uuesti ja teistmoodi teha. a praktiliste kogemustega on nagu nendega on.

a nüüd tööle.

ps! leibeldus on das übercool, I knowz! tervitused Herzile :)))))) & teeme ära 2012!

Sunday, March 18

das Labyrinth

niiiiiiii hea on olla :))) tahtsin seda 140 tähemärgi sisse suruda, aga see oleks raiskamine.

pool päeva küpsetasin, pool vaaritasin mingit veidrat ollust, mille kaste näeb üüüüüberkahtlane välja ja pooltki mitte selline nagu pildil, aga maitse on suuuuuurepärane. no nii hull, et ma peaaegu oleks selle ära visanud, kui poleks hakanud kahtlema, et riis muidu kuiv on. ja see kaste... on vist parim asi, millega ma senises elus hakkama olen saanud. kana paneerimine osutus keerulisemaks kui ette kujutasin, sest ma ju niiii tahtsin teha kana taignas, sest seda on ju niiiii äge teha.

õhtul tulid preilid M ja H külla lauamänguõhtule, mis spontaanselt kujunes mõnusaks söömaorgiaks. kuna ma ise ikka veel väga hästi süüa ei saa (ja aega ka nappis), panin kana külma, mille hiljem väga edukalt snäniks ümberorgunnisin.
üks õhtu geniaalsemaid ideid oli kindlasti banaanide ahjupanek ja vaniljejäätisega serveerimine tänu sellele jaburdusele. ja eilne kirju koer oli ka juba parasjagu külmikus seisnud ja tahenenud. yummy-yummy.

ühesõnaga - pärast pikka opijärgset vindumist on jälle hooooooog sees. ja just eriti hea on praktilisi asju teha, nt koristada-küpsetada. mönna mönna mönna.


ja mu lauamängukogust on puudu... Alias.

Thursday, March 15

cru-u-u-uel

otsin võimalusi ja hetki, kuidas elu vähegi kergem tunduks, näiteks õhtune hammastepesu on täielik õndsus - üks hetk enne uinumist, mil suus pole eriti rõvekarvane.
öösel aga hiilivad kõik muud hirmud välja - ega ometi liigne neelamine veritsemist esile kutsu, miks mul kurgus niimoodi kisub jne.

varsti on see möödas. varsti võin jälle hõisata.





Thursday, March 1

elu on soolapähkel

suurem osa ajast ma ikkagi vist ei tea, mida ma tahan. aga need vähesed asjad, mil kõik jälle senssi meigib on segadust väärt!

kõik tundub üsna loogiline. iseasi, millal ma parimate valikute tegemise juurest päris valikutes elamiseni jõuan.

elan ja hingan ainult ühes rütmis praegu, peas vasardab üksainus KEVADPÄEVAD-KEVADPÄEVAD ja ootus kasvab, et küll tehtud tööd kroonivad önn & rööm.

ma pole end kunagi väga suureks maapealetoojaks ja raamideskinni-persooniks pidanud, aga viimasel ajal on ette tulnud kole suuri pingeid me, myself & I rinnetel.

võib-olla mul hakkab pärast siiakirjutamist kergem, võib-olla mitte. eile üritasin siia paar rida kirja saada, üksteinepäev enne ka ja veel nädalapäevad tagasi vist ka, aga alati on enne mõistus koju tulnud, kui "publish post" nupuni jõudnud olen.

tavaliselt on hommik õhtust targem, aga kui ikka konstantselt eriti magada ei saa ja söönud pole ka juba nädalajagu eriti midagi (einoh, kõht on tühi küll, aga paar võikut alla, kohvi ka ja edasi tööd kütta on norm), siis noh, ega ikka ei ole küll. väsin iga päevaga üha enam, aga paraku väljendub see pigem kõikuvas meeleolus ja sõnuseletamatus sisemises ärevuses ja kriipimises, mitte pidevas unevines olekus. mis on kahju, sest kuniks ma konstatses unevines hõljuma ei hakka, olen üsna töövõimeline ja funktsioneeriv. mis omakorda ajab segadusse.

tööle oleks vaja minna, ma arvan. mõtted oleks vaja eemale saada. õnneks sain oma armsast koolist, KGst ühe vahva ülesande, mis toob mind ajakirjanduse radadele ka üle pika aja, nii et vist saan natukeseks sellele keskenduda ja kevadpäevad unustada. ma olen lihtsalt liiga sügavale sumbanud ja väljapääs ei saabu enne k-päevade lõppu, kui siiski. kogu mu hing & peaaegu et ka keha on seal.

ma ei tea, kus dimensioonis ma olen.

Tuesday, February 14

uniuniuniuni

et noh, enne peab ikka Toomekal korralikult külje maha panema, kui taipan, et kurja.. saapad võiks garantiisse viia ju oma lõhkise lukuga. päev parim idee! aga mitte parim uudis.
päeva parim uudis on ilmselt see, et vaatamata konstantselt valutlevale kurgule on veri korras ja järgmise esmaspäeva op on seega ikka veel teemas, juhhei!

kogu aeg mõtlen, et peaks oma ainsat rohelist elusolendit siin korteris kastma (vbla tegelt valetan ka, üks punane on ka praegu ajutiselt, hooajaliselt, ühe öö liblikas), a kogu aeg unustan. et noh, kui kaua kaktus ilma veeta olla võib????? no ikka väga kaua, seal kõrbes.. noh. ah! oli mul siis vaja teda turvalisest saarekeskkonnast siia vedada, kus on kassid, kes ta okkaid ei karda.

mu elus on nüüd üks Astrid, tänu kellele mul asjad meeles seisavad, vahest liiga meeleski. ta on vahel natuke tüütu ja muudkui tuletab mulle asju meelde ja küsib are you ever gonna do that, ma siis mõtlen, et kas kavatsen. ikka kavatsen ja teen asja ära. vot kui palju on kasu! olen õppinud asju üles täheldama isegi siis, kui olen raudpoltsurmkindel, et ma jumalaeest ei unusta midagi ära. a nüüd mul on asjad lihtsalt silme ees ja nii mõnigi asi saab vähemalt poole kiiremini tehtud.

kuna essad tööplaanid said eelmiseks nädalaks ära esitatud, sai nüüd natuke rahulikumalt hingata. muidugi kogu aeg mõtlen, et see ja teine pisidetail vajab uurimist, aga lõppude lõpuks njeeeeeeh, praegu on alles veebruar. teisalt tõepoolest tuleb veebruarikuus aprilli-mai plaanid teha, sest ega muidu ju ei jõua. : ))))) või mida iganes ma sellega öelda tahtsin.
nüüd saab igatahes asjadega loomingulissüvitsi tegelema hakata, sest olgem ausad, asjad on lihtsalt möttetute peensusteni kirja pandud, aga sisu pole ollagi. selle tarbeks lähengi homme paari koobast uurima. loodan, et Toomekal siis külge jälle maha ei pane, hoidke pöialt.

BB kogub ka tuure. jällegi: on veebruar, aga ma mötetega ikka täiega aprillis. pühapäeval skaipisime vastuvõtva organisatisooni esindaja Agataga, kellega nüüd enam vähem konstantselt ühenduses oleme.

ja miskine konstantne uniuni on ka peal. ei teagi, kuidas lahti saada sest. võib-olla ehk rohkem unetunde kontole kogudes, aga seda enne kolmapäeva vist ei saa.

Sunday, February 12

Music saved my soul

tatattatatattaaaaaaa, aeg lendab ikka eriti kiiresti - 48 päeva minekuni, ainult 7(!!) opini.

ja üleüldse tabas mind hale saatusehoop, läpaka laadija heitis hinge, nii et ma ännauntsin ausalt-avalikult - ega kellelgi kusagil (kapipõhjas) vedelema juhtu 7.4/5 mm pistikuga (90W) läpakalaadijat? ma pole siiamaani küll aru saanud, et kas katki on laadija või toitekaabel või sa kurask, mõlemad! häda & viletsus igal saja kümnel juhul. homse õhtupoolikuni saan ühte kodus leiduvat universaali kasutada (vau, eksole!), a siis hakkab see universaal ühte teise auku käima ja mina jään tühjade pihkudega.

aga see on niiiii jube, sest mul on nii palju teha ja kui ma peaks need kõik asjad telefonikõnedega tegema, mu arve läheks lõhki ja mu keel sõlme ja varsti pole enam isegi häält, millega rääkida. ja seda täitsa päriselt!

kell näitab neli läbi. pärast preili Jämedaga piibutamist, paari huvitav-informatiiv-kurioosset vestlust võib vist lõpuks kerra tõmmata end. tuleb tavalisest tegusam laupäev ja ei tea päris täpselt isegi, mis järjekorras asju teha saab, oleks mõistlik.

(võõrast pilti ei lisa, äkki ACTA tuleb jälle unenägudesse kummitama oma fooliumimütsikestega).

Tuesday, February 7

ärkan juba õige mitmendat hommikut päikese ja LINNULAULU peale. ja õues tundub juba nii palju soojem olevat, lausa -11, troopika missugune!

nii hea tunne, kui keegi pöördub su poole omaduste pärast, mida ise enda juures kõige enam hindad (ja armastad) ja soovid, et teisedki seda märkaks. vot see on alles emotsioon!

aga üleüldiselt olen ma niiiiii väsinud, sest tööd on niiiii palju. arvasin, et akadeemilisega saabub veits isegi igav vabadus. aga praegune olukord kinnitab vaid, et see oli õige samm. jõuan väga suuresti panustada sinna, mis praegu väga-väga tähtis on. ja saan minna tegema sarnaseid asju mis Kultuuriklubis ka Liepājasse. see on hea, see on nii hea, ma olen niiiii elevil. ehk siis kuna nüüd olen juba esimesi samme astumas, lepinguid sõlmimas, võin vist ännauntsida, et sõidan aprillis kaheks kuuks Lätti, Liepājasse ühte projekti osalema, kultuuriprogrammi organiseerima.

jessas, miks ei võiks kõik ülikoolid SAISi kasutada... jessas-jeesas...

Friday, February 3

you make me forget all the horrors

olen üha enam ja enam seda meelt, et eks iga halb asi sillutab teed millelegi.. väga heale. mõtlesin sellele klišeele täna poodi jalutades, kui kõik oli lõpuks maha rahunenud ja mina aega saanud pisukeseks mõttetööks. ja nüüd, loetud tunnid tagasi, sai see kinnitust ka ühe hea sõbra elu näitel. tahan lihtsalt nii väga uskuda, et kõik halb on millekski hea. et need asjad, mille pärast ma aasta lõpus ja uue alguses hõiskasin vett vedama läksid, sillutasid tõepoolest teed sellele, et ma nüüd optimaalseima rahuloluvalemini jõudnud olen.

praegu on natuke vara midagi konkreetset välja hõisata, aga mõned teist juba teavad, mis hakkab juhtuma loetud kuude pärast ja kuhu ma mida tegema lähen. nüüd tegelikult võiks juba ännauntsida ka, sest tähtsatest organisatsioonidest on vastused ja nõusolekud saadud, et kõike oma äranägemise järgi orgunnida.
aga ma teadsin, et see juhtub, varem või hiljem. mul oli tegelikult plaan sinna sõita sügisel, aga juhtus varem. juhtus ja kasvas välja poolkogemata täidetud applicationist, millest ma siin võib-olla nädalatepäevad tagasi kõnelesin. ma olen niii-ii õnnelik! =)

...aga ka paralleelselt segaduses, aga sellest siin kõnelda ei söenda. lugesin just ühe kirjandusteose osa selle kinnituseks läbi. ohkasin ja ahhetasin. väga tihti on elu mõeldu-loetu rada veerenud. aga see näib liiga hea, et mu tutvusringkonnas vaid üks persoon on, kes seda mõistaks, toetaks, kellele sest pajatada. kahju seepärast (pole iialgi mõistnud ütlelust "sinusuguseid võiks rohkem olla"), et me kohtume niii-nii harva. aga need taaskohtumised on alati väga intensiivsed ja pärast koju jalutades on alati hirmus hea.

olen taasleidnud oma sotsiaalse mina. tahan hirmsasti nii vanade kui uute sõpradega suhelda, neil külas käia, neid külla kutsuda (esimest muidugi rohkem). neljapäeval näiteks sõidame Viljandisse. oo önn ja rööm.
viimased päevad ongi kiirustamise tähe all mööda vihisenud. aeg pärast koolitust. aeg enne ja pärast koolitust. enne nädalavahetust olin ma õigupoolest tõesti üsna elav laip - motivatsioon oli üsna põrandal, pea laiali otsas, kusagil käia ei viitsinud, kellegagi suhelda ei viitsinud ja rippusin ainult koduste kaelas.

kuidagi liiga rahutu olen vastu ööd. ilmselt loetu pärast. muudkui mõtlen ja ketran peas igasugu olukordi, mille täitumist soovida ei julge. samuti ka mittetäitumist - neil asjadel on komme juhtuda, kui need unustada.
ma tean, et ka see läheb mööda - umbes sarnane tunne hittis mind detsembris ka, kui tööl käisin ja ka vahetult pärast ühte KK üritust. ma ei ole just kõige parem sääraste olukordade ignoreerija ega oska selle vastu midagi erilist ette võtta, pigem tõukan aga tagant (fuh kui nilbe). aga las siis olla see rööm ja ärevus. natukenegi. äkki siis pole nii tüütu tšikk siin kodus ka.

nii, nüüd on rahutus peaaegu kirja pandud ja välja pigistatud. ma niigi vaevlen unetuse käes ja nüüd siis sellised mõtted..

mõtlen, et lihtsalt nii tore on näha, kuidas tunnustused õigel ajal õigesse kohta õigete inimesteni jõuavad. ma ei taha konkreetselt midagi öelda, sest ma ei taha, et selle menubändi nime guugeldades selle postituseni jõutaks. võib-olla kunagi mõni postitus hiljem jagan oma röömu, aga samas usun, et mind tundvad inimesed, kelle silmad üle nende ridade praegu jooksevad (kes siiamaani üleüldse lugeda on viitsinud) teavad, millest ja kellest  jutt. ja kui sa ise seda miskil eksikombel lugema peaksid juhtuma, siis mul on kuradi suur rõõm ja ma olen alati sinu/teiega. alati lojaalne. =)

praktilisematest asjadest  vedasin ennist lambi, mis eelmisesse elamisse soetatud sai magamistuppa, siin elamises ka elutoast magamistuppa ja juhe mätšis kapi tagant öökapini millimeetritäpsusega!

aa, ja ma ikka aeg-ajalt vaatan inimesi oma ümber ja hindan, et miks ma ühe või teiesega suhtlen. viimasel ajal pole eriti neist kinni hoidnud, kes minna tahavad või kellega väga hästi lihtsalt ei klapi. polegi ju vaja sadant miljonit lähedast söpra.
aga natuke tegutsen enesele vastu ka - täna nt leidsin kontakti ühe hästi vana ja hästi vaat et lühikese, ent intensiivse sõprusega vana tuttavaga. juba pärast paari vahetatud lauset meenus, miks kunagi nõnda hästi klappis. üsna triviaalsed asjad küll, aga neist ju kõik alguse saab.

arutlesin eile M-ga, et tihti polegi igasugu suhetes oluline sarnane maailmavaade ja üleüldse sarnasused. need on lihtsalt boonused. aga see mõte jääb täna edasi arendamata, sest olen kirjutamisest üsna väsinud. sain küll mõtted hetkedeks eemale sest loetud raamatust, mis, kurivaim, pooleli jäi. nii et ma pean teda millalgi jätkama ja veel rohkem süübima... jumalteabkuhu.

eks ma siis triivin edasi.

Monday, January 30

kiire postitus selle kohta, et inimsed on ilusad ja head ja veel paremad ja heamad ja ilusamad kui eales arvata osanud oleks. kõlab hullu klišeena, aga see laager-koolitus oli uuestisünd. märgin seda kui järjekordset suurt arengupunkti või konstateeringupunkti, et areng on toimunud mingi x (pikema) aja jooksul.

ja nii on.

heatujulugu (ilma igasuguse hipsterluseta)

Thursday, January 26

kaootiline möttelend talvisest tartuneljapäevast

natuke on segadus peas, aga kõik tundub päris kena & lihtne. mo ellu päästeingel saadetud, tänu kellele 75% (vöi isegi rohkem) probleemidest lahenduse on saanud. tulevik näib helge, olevik on rahulik ja näib, et olen löpuks ometi rahu leidmas. saan juba öösiti palju kergemalt magada, kuigi olen elevil uute projektide pärast ja muudkui mötlen, kuidas ühte koma teist asja teha vöiks.

pole kunagi olnud pikalt ette planeerija, uusaastalubaduste andja. sel aastal andsin paar lubadust, a pole kuudkui möödas kui juba taipan, et hell no.


homme söidame KK-ga ühte kohta ühele koolitusele targ(em)aks saama, pühap hiljaöhtal tagasi - targ(em)ana.

üldiselt  veel vöiks kodumajutusteenust ostutama hakata ka.

ja üleüldse on tunne, et hakkan vist ära hulluks minema.

muidu see asi ka, et kinnisideed vahelduvad ka vahepeal. mul on nüüd jälle uus.

ja tahaks oma brave new worldi, sest mitte miski ei tööta korralikult. siis jääbki üle kas kogu maailm ära parandada vöi mitte midagi teha. köik on vale.

Lana del Ray - Summertime Sadness

Tuesday, January 17

le šokolaadisai(ad) Pireti moodi

lubasin - postitan!
eile kaunis hiljaõhtuvõitu meenus, et lubasin šokolaadisaiu ja kuna parasjagu olid külalised tulemas, võtsin ette (pealtnäha lihtsa saiakesteküpsetamise).

millega aga kohe pange panin, oli tavalise Nussa/Nutella Konsumist mitteleidmine (ilmselgelt selle puudumine), niisis tuli läbi ajada kirju Nusicaga.


..mille peal oli paks koorik, millest läbi andis murda. noh, viimaste ribade määrimine sujus seevastu nagu õlitatult (õli ikkagi ei kasutanud).


aga 26 väikest šokolaadirulli mu kaunis kehva gaasiahjuga valmis said. külalised kiitsid =)


nii. aga nüüd KK koosolekule ja õhtul kinno.

Monday, January 16

Baby , did you forget to take your meds?


ja kes oleks osanud arvata, et nohu tõttu võib langeda antibiootikumide ja ninasprei ikaldusse. =)
arvasin varem, et ilmselt peab haigusega lihtsalt tagasi rajale saama, tööd tegema ja küll üle läheb. a pärast tänast ligi tunnist erinevate osakondade vahet jauramist.. ma oleks võinud seda teadmata ka edasi elada, ilmselt.
pole viga, kõigest hunnik raha jälle tervisesse investeeritud.

reedel koolitus. homme dekanaati asju ajama ja algabki mõneajaline puhkus koolist.
saatsin eile ühe applicationi ära. täna sain kirja, lubati asap otsustest teada anda. saatsin eile selle mõttega ära, et end lihtsalt proovile panna. nüüd mõtlen, et polekski ilmselt väga halb mõte, kui.

meenus, et lubasin Piretist inspireerituna šokolaadirulle täna teha. hiljem muljetan!

Sunday, January 15





ei tea, kuidas saaks olla vähemalt aasta ühesuguse template'iga. vaatamata sellele, et ma just eriline disainijumalanna pole, vajab see siin üsna tihti värskendamist. täna nt sattusin nii hoogu, et veetsin uut headerit vorpides aega pool õhtut. on tunne. tegelikkuses just paar hetke tagasi avastasin, et kell on vaid kümme läbi.

tööl enam/ikka ei käi, eksamid on peaaegu kotis. olen saanud paar päeva paraneda veidrast s(tr)essinohust. nüüd oleks aeg tegutseda, a eks näis, mis uus nädal toob. kui mitte muud, siis vähemalt nädalavahetuse infosulust kindlasti (välja). ei teagi, mitusada meili tulla homme hommikuks võib (kindlasti on selleks ajaks, kui ärkan, u 4 uut kirja, kõik spämm, mida ma küll aegsasti olen üritanud unsubscribe'ida).

üritasin meenutada, millises Tartu-kodus ma kõige kauem elanud olen. ja tundub, et võidab (mitte eriti ülekaalukalt, kõigest ühe kuuga)... Lai tänav!
Siin oleme elanud eilse seisuga täpselt 3 kuud.

aga kuna ma siia kirjutama satun jälle alles võib-olla paari hea  nädala pärast, siis tumblri äkki viitsin (loe: luban) rohkem uuendada. so here it is: mycatiscool.

Tuesday, January 10

HOROSKOOP 2012

mida iganes te otsite, kallis astroloogiahuvilised, siit te seda ei leia. sorri :P

blog stats january 2012

Sunday, January 1

vahepeal on jälle üht koma teist vastu taevast lennanud (raketid näiteks).

uus aasta saabus.. kainelt & töiselt. aasta esimene jook kell umbes pool viis koju laekudes: vesi. aasta esimene film: prints Zamundast. mida see küll tulevaks aastaks toob, hahaaa.

üle aastate esimene töine aastavahetus, kujutan ette. essaljaanuaril olen vist korra tööl käinud küll, a päris uusaastaööl mitte. tjah, vähemalt jäi raha alles, mis muidu halastamatult alkoholile kulunud oleks.

tänane on vaikne. juba mitmendat aastat järjest ei taha uskuda sellesse, et milline on aasta esimene päev, on kogu  järgnev. no ok, tööd võin teha, aga niiviisi kaua magada ja lebotada küll ei taha.

niisiis: Laimīgu Jauno gadu, draugi!