Monday, March 26

teeme ära 2012

oh, well.. istun siin, kommikott nina all, ja eiran töötegemist. tegelikult peaks veel sisutekstid.. ah, ei vingu. :)))

tegelt ka pole vingumiseks mitte vähimatki põhjust, sest väljas on suur KEVAD ja tegelikult tegin ma täna ühe suure avastuse: ma saan teha TÄPSELT seda, mida ma praegusel ajahetkel kõige rohkem teha tahan, täpselt sellises tempos, nagu mulle endale meeldib (no peaaegu, tähtajad ronivad ka kukil, a samas on see mõnna stiimul).

pärastlõunaks oli bukkitud kokkusaamine kr kooli esindajaga, keda ma varem kohanud polnud. tere tali, eks =). enne kohtumist siis guugeldasin ja kõik, mis ma teada sain oli see, et ta on vist blond. kohalejõudes selgus, et enam polegi blond, a õnneks oli Kapriis äsjalõunalõppenult üsna rahulik ja äratundmisrõõm ei olnudki eriti kaugel.
a kohtumine oli produktiivne, tegime plaane, rääkisime koostööst pikemas perspektiivis, unistasime, korraldasime ja panime uue kokkusaamise paika.

pärast ametliku õhkkonna seljatamist tiirutasin linnas ja õhkasin kuiii kevad ikka on. otsin korraliku trench coati. kes teab, kust saab, siis vihjed on kommentaariumisse oodatud.
muidu käin terve kevade villase talvemantliga. või pesu väel. või alasti. peaasi, et kingad ilusad oleks. :)))))

praktiliselt kohe pärast kojujõudmist ootas ees meedia- ja reklaamikoosolek. nii et tuli aga uuesti kevadesse sukelduda. produktiivne. üllatavalt. taipasin, et olen noor ja roheline ja sellest ilmselt tuleneb ka entusiasm. kõike uuesti ja teistmoodi teha. a praktiliste kogemustega on nagu nendega on.

a nüüd tööle.

ps! leibeldus on das übercool, I knowz! tervitused Herzile :)))))) & teeme ära 2012!

Sunday, March 18

das Labyrinth

niiiiiiii hea on olla :))) tahtsin seda 140 tähemärgi sisse suruda, aga see oleks raiskamine.

pool päeva küpsetasin, pool vaaritasin mingit veidrat ollust, mille kaste näeb üüüüüberkahtlane välja ja pooltki mitte selline nagu pildil, aga maitse on suuuuuurepärane. no nii hull, et ma peaaegu oleks selle ära visanud, kui poleks hakanud kahtlema, et riis muidu kuiv on. ja see kaste... on vist parim asi, millega ma senises elus hakkama olen saanud. kana paneerimine osutus keerulisemaks kui ette kujutasin, sest ma ju niiii tahtsin teha kana taignas, sest seda on ju niiiii äge teha.

õhtul tulid preilid M ja H külla lauamänguõhtule, mis spontaanselt kujunes mõnusaks söömaorgiaks. kuna ma ise ikka veel väga hästi süüa ei saa (ja aega ka nappis), panin kana külma, mille hiljem väga edukalt snäniks ümberorgunnisin.
üks õhtu geniaalsemaid ideid oli kindlasti banaanide ahjupanek ja vaniljejäätisega serveerimine tänu sellele jaburdusele. ja eilne kirju koer oli ka juba parasjagu külmikus seisnud ja tahenenud. yummy-yummy.

ühesõnaga - pärast pikka opijärgset vindumist on jälle hooooooog sees. ja just eriti hea on praktilisi asju teha, nt koristada-küpsetada. mönna mönna mönna.


ja mu lauamängukogust on puudu... Alias.

Thursday, March 15

cru-u-u-uel

otsin võimalusi ja hetki, kuidas elu vähegi kergem tunduks, näiteks õhtune hammastepesu on täielik õndsus - üks hetk enne uinumist, mil suus pole eriti rõvekarvane.
öösel aga hiilivad kõik muud hirmud välja - ega ometi liigne neelamine veritsemist esile kutsu, miks mul kurgus niimoodi kisub jne.

varsti on see möödas. varsti võin jälle hõisata.





Thursday, March 1

elu on soolapähkel

suurem osa ajast ma ikkagi vist ei tea, mida ma tahan. aga need vähesed asjad, mil kõik jälle senssi meigib on segadust väärt!

kõik tundub üsna loogiline. iseasi, millal ma parimate valikute tegemise juurest päris valikutes elamiseni jõuan.

elan ja hingan ainult ühes rütmis praegu, peas vasardab üksainus KEVADPÄEVAD-KEVADPÄEVAD ja ootus kasvab, et küll tehtud tööd kroonivad önn & rööm.

ma pole end kunagi väga suureks maapealetoojaks ja raamideskinni-persooniks pidanud, aga viimasel ajal on ette tulnud kole suuri pingeid me, myself & I rinnetel.

võib-olla mul hakkab pärast siiakirjutamist kergem, võib-olla mitte. eile üritasin siia paar rida kirja saada, üksteinepäev enne ka ja veel nädalapäevad tagasi vist ka, aga alati on enne mõistus koju tulnud, kui "publish post" nupuni jõudnud olen.

tavaliselt on hommik õhtust targem, aga kui ikka konstantselt eriti magada ei saa ja söönud pole ka juba nädalajagu eriti midagi (einoh, kõht on tühi küll, aga paar võikut alla, kohvi ka ja edasi tööd kütta on norm), siis noh, ega ikka ei ole küll. väsin iga päevaga üha enam, aga paraku väljendub see pigem kõikuvas meeleolus ja sõnuseletamatus sisemises ärevuses ja kriipimises, mitte pidevas unevines olekus. mis on kahju, sest kuniks ma konstatses unevines hõljuma ei hakka, olen üsna töövõimeline ja funktsioneeriv. mis omakorda ajab segadusse.

tööle oleks vaja minna, ma arvan. mõtted oleks vaja eemale saada. õnneks sain oma armsast koolist, KGst ühe vahva ülesande, mis toob mind ajakirjanduse radadele ka üle pika aja, nii et vist saan natukeseks sellele keskenduda ja kevadpäevad unustada. ma olen lihtsalt liiga sügavale sumbanud ja väljapääs ei saabu enne k-päevade lõppu, kui siiski. kogu mu hing & peaaegu et ka keha on seal.

ma ei tea, kus dimensioonis ma olen.