Tuesday, January 11
Monday, January 10
sa meeldid mulle*
lõpetasin just sissejuhatus semiootikasse eksamikordamiskonspektiga (ajakulu: 6h) ja ühe ivendi tegemisega ühte kohta, millest ma muidugi aru ei saa, et milleks see nüüd minu poolt vajalik oli.
ahjaa, kuulsin täna pretensioone, et a) üritusi ei promota piisavalt ja b) üleüldse artistid ei promo end ka piisavalt. et mis ette võtma peaks? on tõesti, ma arvan, nii, et hea eesti alternatiiv ikkagi ei jõua inimesteni (no ja sealhulgas ka nendeni, kes seda meeleldi kuulaks ka, mitte ainult põhimõtte pärast, et koittoome- ja ottleplandikuulajad ei tea, kes või mis on laika virgin). tuleb osata märgata ja otsida, ütleks ma ilmselt. aga krt, tegelt ikka ei ole päris nii vist - kuidagi peab õppima end serveerima ka ikkagi. ma võin ju siin maailma päästa küll ja sõbrapdele-tuttavatele eestimaa head alternatiiv-popmuusikat tutvustada, a minust üksi ikkagi on vähe (kuigi vahel on veits superwomani tunne küll. viimasel ajal olen kaks korda meeldiva üllatuse osaliseks saanud, kus kaks tuttavat nii muuseas mainisid, et kuulavad ühte teatud bändi või too lugu neid parasjagu kummitas.
ürituste promomisest. noh, eks ta ole jah, et kui tänapäeval ikka feissbukki pole, siis ega väga ei tea ka. kleebi sa postidele plakateid palju tahes, põhiinff liigub ikka eelnimetatud näoraamatu kaudu. eriti vist tallinnas see postisildistamine vast kuigi tõhus pole. siin Tartus, jaa, uai nat. siin liigub info üldse kuidagi hästi või olen ma end lihtsalt õigetele kanalitele sättinud. kogu siine maailm tundub juba imepisikese, ent nii.. rikkana.
täna üks tuttav rääkis, et kuidas Tartus siin-seal ikka kogu aeg midagi toimub. jah, noh, tõsi - viimasel ajal on jälle elu keema hakanud (ikka parem kui saaremaal, heh), kuigi eks igal kohal ole oma võlud ja valud. mul vahepeal tundus, et kogu möll ja ägedad üritused toimuvad ikkagi tallinnas, aga meie armsale Genklubile mõeldes.. ma mõtlen, et ma vist tean, mis seda kohta teistest sarnastest eristab - sellel on hing. hing, mida nt Plongil ei ole. Genis kogu aeg elu keeb, kogu aeg ännauntsitakse, kui miskit toimumas ja no eriti armas oli essa jaanuari pool tundi enne pidu spontaanne kirjake, et miskit toimumas. (sellest võiks vist igavesti veel rääkida)
aga ürituste koha pealt veel niipalju, et info liikumatuses ei saa küll kedagi süüdistada (eriti), sest ses suhtes peab ikkagi ise luurel olema (nagu ka tegelikult muusika, hehe).
(nüüd on Hiiel, mida hommikukohvi kõrvale lugeda)
kuid siis, kui süda peksis nagu trumm, ma hiljem teada sain, et olen tegelt tumm
* sellel lool.. on mõnus 90ndate biit, meenuvad kuidagi code one'id ja sellised elukad, mis pole paha, lapsepõlvenostalgiat küllaga. jah, kuidagi selline kõla on lool. lugu
ahjaa, kuulsin täna pretensioone, et a) üritusi ei promota piisavalt ja b) üleüldse artistid ei promo end ka piisavalt. et mis ette võtma peaks? on tõesti, ma arvan, nii, et hea eesti alternatiiv ikkagi ei jõua inimesteni (no ja sealhulgas ka nendeni, kes seda meeleldi kuulaks ka, mitte ainult põhimõtte pärast, et koittoome- ja ottleplandikuulajad ei tea, kes või mis on laika virgin). tuleb osata märgata ja otsida, ütleks ma ilmselt. aga krt, tegelt ikka ei ole päris nii vist - kuidagi peab õppima end serveerima ka ikkagi. ma võin ju siin maailma päästa küll ja sõbrapdele-tuttavatele eestimaa head alternatiiv-popmuusikat tutvustada, a minust üksi ikkagi on vähe (kuigi vahel on veits superwomani tunne küll. viimasel ajal olen kaks korda meeldiva üllatuse osaliseks saanud, kus kaks tuttavat nii muuseas mainisid, et kuulavad ühte teatud bändi või too lugu neid parasjagu kummitas.
ürituste promomisest. noh, eks ta ole jah, et kui tänapäeval ikka feissbukki pole, siis ega väga ei tea ka. kleebi sa postidele plakateid palju tahes, põhiinff liigub ikka eelnimetatud näoraamatu kaudu. eriti vist tallinnas see postisildistamine vast kuigi tõhus pole. siin Tartus, jaa, uai nat. siin liigub info üldse kuidagi hästi või olen ma end lihtsalt õigetele kanalitele sättinud. kogu siine maailm tundub juba imepisikese, ent nii.. rikkana.
täna üks tuttav rääkis, et kuidas Tartus siin-seal ikka kogu aeg midagi toimub. jah, noh, tõsi - viimasel ajal on jälle elu keema hakanud (ikka parem kui saaremaal, heh), kuigi eks igal kohal ole oma võlud ja valud. mul vahepeal tundus, et kogu möll ja ägedad üritused toimuvad ikkagi tallinnas, aga meie armsale Genklubile mõeldes.. ma mõtlen, et ma vist tean, mis seda kohta teistest sarnastest eristab - sellel on hing. hing, mida nt Plongil ei ole. Genis kogu aeg elu keeb, kogu aeg ännauntsitakse, kui miskit toimumas ja no eriti armas oli essa jaanuari pool tundi enne pidu spontaanne kirjake, et miskit toimumas. (sellest võiks vist igavesti veel rääkida)
aga ürituste koha pealt veel niipalju, et info liikumatuses ei saa küll kedagi süüdistada (eriti), sest ses suhtes peab ikkagi ise luurel olema (nagu ka tegelikult muusika, hehe).
(nüüd on Hiiel, mida hommikukohvi kõrvale lugeda)
kuid siis, kui süda peksis nagu trumm, ma hiljem teada sain, et olen tegelt tumm
* sellel lool.. on mõnus 90ndate biit, meenuvad kuidagi code one'id ja sellised elukad, mis pole paha, lapsepõlvenostalgiat küllaga. jah, kuidagi selline kõla on lool. lugu
Sunday, January 9
great minds think alike
filmid muudavad mind alati...veidraks. kui on hea film; hea film on selline, mis sööb mind oma maailma ja paneb mind käituma mitte küll peategelasega identselt, aga kuidagi...veidralt, filmilikult, teistmoodi. et umbes et kui peategelane on hull, siis ma mõtlen ennast ka hulluks. mu enda jamad tunduvad miljonikordsetena...ah, mitte nii radikaalne tegelt. a, heade teatrietenduste ja raamatutega on ka nii. mis meenutabki, et peaks midagi raamaturiiulist haarama, kuniks ma enivei õppimist edasi lükkan. ei teagi, millal sellega mõistlik alustada oleks. kogu aeg tundub aega olevat, a siis õhtu enne jälle avastan, et no kurrrrrrrrja, üks päev kuluks veel ära (aga see on ju alati nii, milleks põdeda, hehe).
lubasin end premeerida pärast rasket sessiaega teatrikülastusega (jaa, lõpuks ometi mõtlen midagi asjalikku välja enese motiveerimiseks, on, mille nimel pingutada nüüd juuhhuu). aga etendus on "kuidas harry kohtas sallyt" (rakvere teater). point on lihtne: lubasin seda vaatama minna juba jumalteabkuikauaaeega tagasi (loe: üle aasta; esietendus see 19sept'09 (jumalküllkuiammu); käis see vist isegi krs-s millagi, kunagi siis, kui mul kiire oli. või ma end korralikult motiveerida ei suutnud. või ma liiga palju teatris käisin (hää, kunagi ei saa liiga palju Teatrist, andke andeks kõik, et ma selle pisiasja (jeerait) oma elust välja kirjutanud olen - ei, mitte kirjutanud - kahtlustan, et keegi tegi seda minu eest.
ja teisalt ajendas mind end niiviisi motiveerima herr r. naljakas ongi see, et ma teda viimased aasta aega näinud olen, aga mitte kohanud. ei, see ei ole isegi naljakas, üsna reaalne, aga samas rõvedalt paradoksaalne. ma kuulutan selle loo varsti joan-ravic'i omaks (või siis mitte, sest vanade asjade juurde ei tulda tagasi ja skruujuu steitmendi "vana arm ei roosteta eest").
aa kuulge, balletti tahan ka vaatama minna. kultuur, päris kultuur, ma VAJAN sind (mitte mingeid teooriaid enam, tahan praktikat ja seda kultuuri, mida MINA OLEN elu aeg kultuuriks pidanud, tahan lihtsaid ja ilusaid asju, mis paitaks mu kõrvu, silmi...meeli! jaah).
ahjaa, mul on uus parasiitväljend millegi suure mõttetu summa kulutamise peale:"issarist kuule see küttearve on ju mingi miljon eurot." tjah, ei tea küll, kust see nüüd välja kargas (kurja, i tell ya again). see jälitab mind vist igavesti (ja kui mitte igavesti, siis natuke ikka veel - saa sa siis aru).
(ooo meeldiv õnnis hea tunne, sina mõttetuste tegemine. tahan jälle. peaasi, et oleks hea).
ja no kuulge, ei saa ju nii kergesti andestada kui mina. ei tea ju, mis on päris ja mis mitte. ei saagi kunagi teada (ja miks te üldse räägite, et teate? ju kui arvate, et teateGI, siis tegelikult ikka ei tea küll)
eelseisvast veel: 3 eksamit (sissejuhatus semiootikasse, semiootika alused, sissejuhatus kultuuriteooriatsse), loodetavasti mitte ühtki järeleksamit, pikk koduvegetatsioon, kuu lõpus siuke asi. vot tak!
lubasin end premeerida pärast rasket sessiaega teatrikülastusega (jaa, lõpuks ometi mõtlen midagi asjalikku välja enese motiveerimiseks, on, mille nimel pingutada nüüd juuhhuu). aga etendus on "kuidas harry kohtas sallyt" (rakvere teater). point on lihtne: lubasin seda vaatama minna juba jumalteabkuikauaaeega tagasi (loe: üle aasta; esietendus see 19sept'09 (jumalküllkuiammu); käis see vist isegi krs-s millagi, kunagi siis, kui mul kiire oli. või ma end korralikult motiveerida ei suutnud. või ma liiga palju teatris käisin (hää, kunagi ei saa liiga palju Teatrist, andke andeks kõik, et ma selle pisiasja (jeerait) oma elust välja kirjutanud olen - ei, mitte kirjutanud - kahtlustan, et keegi tegi seda minu eest.
ja teisalt ajendas mind end niiviisi motiveerima herr r. naljakas ongi see, et ma teda viimased aasta aega näinud olen, aga mitte kohanud. ei, see ei ole isegi naljakas, üsna reaalne, aga samas rõvedalt paradoksaalne. ma kuulutan selle loo varsti joan-ravic'i omaks (või siis mitte, sest vanade asjade juurde ei tulda tagasi ja skruujuu steitmendi "vana arm ei roosteta eest").
aa kuulge, balletti tahan ka vaatama minna. kultuur, päris kultuur, ma VAJAN sind (mitte mingeid teooriaid enam, tahan praktikat ja seda kultuuri, mida MINA OLEN elu aeg kultuuriks pidanud, tahan lihtsaid ja ilusaid asju, mis paitaks mu kõrvu, silmi...meeli! jaah).
ahjaa, mul on uus parasiitväljend millegi suure mõttetu summa kulutamise peale:"issarist kuule see küttearve on ju mingi miljon eurot." tjah, ei tea küll, kust see nüüd välja kargas (kurja, i tell ya again). see jälitab mind vist igavesti (ja kui mitte igavesti, siis natuke ikka veel - saa sa siis aru).
(ooo meeldiv õnnis hea tunne, sina mõttetuste tegemine. tahan jälle. peaasi, et oleks hea).
ja no kuulge, ei saa ju nii kergesti andestada kui mina. ei tea ju, mis on päris ja mis mitte. ei saagi kunagi teada (ja miks te üldse räägite, et teate? ju kui arvate, et teateGI, siis tegelikult ikka ei tea küll)
eelseisvast veel: 3 eksamit (sissejuhatus semiootikasse, semiootika alused, sissejuhatus kultuuriteooriatsse), loodetavasti mitte ühtki järeleksamit, pikk koduvegetatsioon, kuu lõpus siuke asi. vot tak!
Saturday, January 8
Monday, January 3
Sunday, January 2
wicked game
ei saa ikka päris hästi aru, et mis see siis nüüd on, et ma kogu aeg unine olen: kas saigi saatuslikuks mu talveunne suikumise lubadus? või hoopis see, et sessiaeg algamas on?
tähelepanekuid poes:
)) kes senti ei korja, see paberraha ei saa ütleks ma selle peale, kuidas inimesed nüüd hoolega mahakukkuvaid sente korjavad (huumorit samasse auku võis näha ka eile Genis).
)) maksmisega läheb vähemalt 135675455654 korda kauem aega, isegi müüjad ei jaga ööd ega mütsi veel. seda enam oo-õnnis-tunne oli üle mitme aja sularahaga jamamist kaardiga maksta, oh, inimesed, mis te selle euroga jaurate.
ahjaa, miks ma üldse poodi läksin: mu kurk on jälle jaurama hakanud (küll see ja teine soovitavad mandlioppi, mis siinkohal vist ongi ainuõige normaalne variant, tjah, ehk siis soovitage perearste tartus ja mismaüldsetegemapean?) ja ainuõige ravim kurguvalu vastu on ju ometigi - tadaaaahh! - jäätis.
kuulge, kas mul on midagi väga tõsist viga, et ma viimasel ajal tänavatel ilutsevate reklaamide taga poliitilist alatooni tajun? kõigepealt see k-rauta kangesti reformikatetoonis reklaam, nüüd roheline "vali lendorav" ja midagi oli kunagi vist veel. mis paranoia see siis olgu...
see kaa veel, et 2010 oli ikka kuradi hea muusika-aasta (ma nüüd ei tea, kas peaks selle kokku või lahku kirjutama, kahtlen stiililisi aspekte silmas pidades), aga ma vist ei üllata selle lausega väga. uskumatult palju uusi leide, meeletuid laive ja noh, mis siin salata, ka vahvaid tutvusi (ja sellest lähtuvalt seiklusi).
ja minu meelest oleks muusikagurmaan hea alternatiiv melomaanile ja üleüldse kift sõna.
(teksti kursiivimisega meenub nali eesti keele suulise ja kirjaliku väljenduse õpetuse praktikumidest:"üks teist oli töös allajoonimise asemel isegi üritanud võõrsõnalise osa kursiivis ja ülejäänud teksti püstiselt kirjutada" (no kuulge, ma nägin nii palju vaeva, mu käekiri on muidu ju nii kursiivne (leiutan vist sõnu?) kui olla saab)).
ja noh, head uut ka
tähelepanekuid poes:
)) kes senti ei korja, see paberraha ei saa ütleks ma selle peale, kuidas inimesed nüüd hoolega mahakukkuvaid sente korjavad (huumorit samasse auku võis näha ka eile Genis).
)) maksmisega läheb vähemalt 135675455654 korda kauem aega, isegi müüjad ei jaga ööd ega mütsi veel. seda enam oo-õnnis-tunne oli üle mitme aja sularahaga jamamist kaardiga maksta, oh, inimesed, mis te selle euroga jaurate.
ahjaa, miks ma üldse poodi läksin: mu kurk on jälle jaurama hakanud (küll see ja teine soovitavad mandlioppi, mis siinkohal vist ongi ainuõige normaalne variant, tjah, ehk siis soovitage perearste tartus ja mismaüldsetegemapean?) ja ainuõige ravim kurguvalu vastu on ju ometigi - tadaaaahh! - jäätis.
kuulge, kas mul on midagi väga tõsist viga, et ma viimasel ajal tänavatel ilutsevate reklaamide taga poliitilist alatooni tajun? kõigepealt see k-rauta kangesti reformikatetoonis reklaam, nüüd roheline "vali lendorav" ja midagi oli kunagi vist veel. mis paranoia see siis olgu...
see kaa veel, et 2010 oli ikka kuradi hea muusika-aasta (ma nüüd ei tea, kas peaks selle kokku või lahku kirjutama, kahtlen stiililisi aspekte silmas pidades), aga ma vist ei üllata selle lausega väga. uskumatult palju uusi leide, meeletuid laive ja noh, mis siin salata, ka vahvaid tutvusi (ja sellest lähtuvalt seiklusi).
ja minu meelest oleks muusikagurmaan hea alternatiiv melomaanile ja üleüldse kift sõna.
(teksti kursiivimisega meenub nali eesti keele suulise ja kirjaliku väljenduse õpetuse praktikumidest:"üks teist oli töös allajoonimise asemel isegi üritanud võõrsõnalise osa kursiivis ja ülejäänud teksti püstiselt kirjutada" (no kuulge, ma nägin nii palju vaeva, mu käekiri on muidu ju nii kursiivne (leiutan vist sõnu?) kui olla saab)).
ja noh, head uut ka
Subscribe to:
Posts (Atom)