license to chill on pähe ja sõrmedesse ja jalgadesse ja igale poole löönud. siin on praegu nii tore ja igasugused "tahan saarde" ja muud jutud jäävad ära. muidugi, pisukest vaheldust ja keskkonnavahetust ja -vaheldust oleks võib-olla tarvis, aga mitte rahu. mitte veel. kool on ammu läbi ja kõik muudkui küsivad, et mis ma siin siis veel teen.
arvan, et hakkan lihtsalt suureks kasvama.
aga mul on siin tõesti hea.
vana hea "lähme korra viisakalt teatrisse" lõppes ikka alles varavalges kontsadest valusavõitu jalgadel koju tatsamisega, Tartu kesklinn on ikka masiivne, olles seljatanud õige kentsaka olukorra, ei juhtu just tihti.
aga hea on tõesti
Thursday, June 2
Monday, May 30
see on see on see..
..ehk carpe diem (, my ass!) ehk mu sees on (nii) suur önn.
konstateerin fakti, et hakkan vist hulluks minema. ja kui ma kohe ei kirjuta, siis unustan ja magan kõik peast minema. aga köigepealt tuleb teekord kaardistada (nii sportlikust (jejejeah!!!!) huvist). statistika huvides siis 3+5,5 (arvutage siis, körgem mate).
see päike siin töuseb ja loojub ja paistab kuidagi eriti veidrate nurkade alt, sest ta paistab siia tuppa ko-gu-aeg, on mul tunne, aga ei tea, kas on öige.
ma ei tea, miks mu sms-draftides söna 'jalgratas' oli, küll aga tean, miks seal nüüd sada muud söna on.
ehk lugu sellest, kuidas lihtsalt Toomemäeavastamisest sai retk 'tunne oma kodulinna'. kuidas jalad mind kodu asemel varahommikusi ronge vaatama viisid, avastama, et Taara pst on maailma (loe: Tartu) ilusaim tänav, et tänavad ei ole üldse nii pikad, kui nad tunduvad, et Laulukaar on ikka alles, et järgmine kord mind nönda kutsuvale Jänese matkarajale minna, et see väike haisev mülgas seal vist too Supilinna tiik, et linnud töesti laulavad nönda kaunilt. ja et kodu on ka olemas.
Hiie, ma tahtsin sullle öelda, et Hiie tänav on üks ilmatu pikk tänav, aga pean täna kahjuks sönu sööma (sest muud mul süüa pole ja poed avatakse täpselt nii hilja, kui ma juba õndsat und magan). töin ennist paralleele kuidas Eesti end läbisirgeldades-sõites peopesasuuruseks muudab. sama on Tartuga. vöi ma arvan lihtsalt, et täna on see hommik, mil tänavad lühikeseks saavad. (ps, Hiie kooli hoov on armsaim, mida tean.)
nüüd ma tean, et viimane lahing Tähtveres Tartu vabastamiseks peeti 14.jaanuaril. aasta oli siis ei rohkem ega vähem kui 1919.
ühtäkki olin jöudnud....köigi arvestuste järgi oli kodu igatahes lähemal kui Lauluväljak. et mis möttes, kust see sinna sai?! päike oli hingematvalt ilus ja mul tunne, et viskaks murule pikali vöi.. önneks polnd see juba eos hea möte. kolmeaastatagusest jalutuskäigust Inksuga sinna oli meeles, et mingi tee viis jöeni ja seal kusagil oli mingi liiv.
könnid ja könnid, aga jögi vastu ei könni. aga eks loll könnib ikka nii kaua, kuni ta löpuks vastu tulebki. enne, kui ta tulla jöudis, jöudsin mina, loll linnalapsestunu möelda, et millal see rohi ikkagi nii pikaks kasvas, et kus ma elanud olen ja huvitav, kas emanögesed on sama pehmed kui kunagi siis, kui mina veel väike olin. olid küll!
enne seda, kui jögi töesti vastu tulla jöudis, jöudis Jänese matkarada mind kutsuda. aga kutsega ta seekord piirdus, mo jalad seda tatsama täna ei läind. küll aga tuli tödeda, et mülka aka Supilinna tiigi ääres on töepoolest metsik linnulaul.
ja siis ta tuli, kus ta pääses - the almighty Emamjögi. ja siis... ma pidin önnest löhki minema. sest linnud laulsid nönda ilusasti ja kalad sulpsasid vees ja pardid üritasid end körkjatest läbi ujuda ja kalamehed püüdsid kala ja kui ma poleks teisel pool jöge olnud, oleks ma ilmselt juttu tegema läinud (te olete ägedad!). ja päike päike päike ja rööm mu sees aina kasvas, et ma saan mööda oma lemmiklinna lemmik Emajöe kallast jalutada ja mul ei ole kuhugi kiiret ja mul on nii hea.
ja siis mu röömu veitsa rikuti - jalutas vastu öige kurja olemisega vene tädike, kes mu käest kella küsis ja kui aru ei saand, et ütlesin, et 6 läbi natuke, haaras ta mo käest ja vaatas ise kella ja siis täna öige viisakalt. gggrrrrgghhhhhhhh.
kodutänavale selga pöörates (oli veel vaja) tunudus mulle, et auto ei söitnud mitte paremalt vasakule, vaid vasakult paremale, ise teades, et tunnen Laia tänavat nagu oma taskut ja jumalaeest, et see on ühesuunaline. mööda Jaanit Laia poole tatsates, automüra kuuldes ootasin taas, et auto tuleb teiselt poolt. sealt, kus ta tulema ei peaks. ootamatused, ma armastan teid!
ja vaatamata sellele, et ma kohe üldse hommikuinimene ei ole (vastav särk ju skandeerib ka seda!), meeldivad mulle KOHUTAVALT väga säärased varahommikud. mötlesin mis mötlesin, aga välja mötlesin, et hommikud on lihtsalt SUUREpärased siis, kui ma ei ole vahepeal magama läinud. (päike on juba körgel)
sirelid öitsevad.
ma ei tea, mida mu jalad nüüd selle peale homme ärgates ütlevad. aga ma olen önnelik ka puhatud. karmavölg (selleks korraks!) tasutud. höissa!
konstateerin fakti, et hakkan vist hulluks minema. ja kui ma kohe ei kirjuta, siis unustan ja magan kõik peast minema. aga köigepealt tuleb teekord kaardistada (nii sportlikust (jejejeah!!!!) huvist). statistika huvides siis 3+5,5 (arvutage siis, körgem mate).
see päike siin töuseb ja loojub ja paistab kuidagi eriti veidrate nurkade alt, sest ta paistab siia tuppa ko-gu-aeg, on mul tunne, aga ei tea, kas on öige.
ma ei tea, miks mu sms-draftides söna 'jalgratas' oli, küll aga tean, miks seal nüüd sada muud söna on.
ehk lugu sellest, kuidas lihtsalt Toomemäeavastamisest sai retk 'tunne oma kodulinna'. kuidas jalad mind kodu asemel varahommikusi ronge vaatama viisid, avastama, et Taara pst on maailma (loe: Tartu) ilusaim tänav, et tänavad ei ole üldse nii pikad, kui nad tunduvad, et Laulukaar on ikka alles, et järgmine kord mind nönda kutsuvale Jänese matkarajale minna, et see väike haisev mülgas seal vist too Supilinna tiik, et linnud töesti laulavad nönda kaunilt. ja et kodu on ka olemas.
Hiie, ma tahtsin sullle öelda, et Hiie tänav on üks ilmatu pikk tänav, aga pean täna kahjuks sönu sööma (sest muud mul süüa pole ja poed avatakse täpselt nii hilja, kui ma juba õndsat und magan). töin ennist paralleele kuidas Eesti end läbisirgeldades-sõites peopesasuuruseks muudab. sama on Tartuga. vöi ma arvan lihtsalt, et täna on see hommik, mil tänavad lühikeseks saavad. (ps, Hiie kooli hoov on armsaim, mida tean.)
nüüd ma tean, et viimane lahing Tähtveres Tartu vabastamiseks peeti 14.jaanuaril. aasta oli siis ei rohkem ega vähem kui 1919.
ühtäkki olin jöudnud....köigi arvestuste järgi oli kodu igatahes lähemal kui Lauluväljak. et mis möttes, kust see sinna sai?! päike oli hingematvalt ilus ja mul tunne, et viskaks murule pikali vöi.. önneks polnd see juba eos hea möte. kolmeaastatagusest jalutuskäigust Inksuga sinna oli meeles, et mingi tee viis jöeni ja seal kusagil oli mingi liiv.
könnid ja könnid, aga jögi vastu ei könni. aga eks loll könnib ikka nii kaua, kuni ta löpuks vastu tulebki. enne, kui ta tulla jöudis, jöudsin mina, loll linnalapsestunu möelda, et millal see rohi ikkagi nii pikaks kasvas, et kus ma elanud olen ja huvitav, kas emanögesed on sama pehmed kui kunagi siis, kui mina veel väike olin. olid küll!
enne seda, kui jögi töesti vastu tulla jöudis, jöudis Jänese matkarada mind kutsuda. aga kutsega ta seekord piirdus, mo jalad seda tatsama täna ei läind. küll aga tuli tödeda, et mülka aka Supilinna tiigi ääres on töepoolest metsik linnulaul.
ja siis ta tuli, kus ta pääses - the almighty Emamjögi. ja siis... ma pidin önnest löhki minema. sest linnud laulsid nönda ilusasti ja kalad sulpsasid vees ja pardid üritasid end körkjatest läbi ujuda ja kalamehed püüdsid kala ja kui ma poleks teisel pool jöge olnud, oleks ma ilmselt juttu tegema läinud (te olete ägedad!). ja päike päike päike ja rööm mu sees aina kasvas, et ma saan mööda oma lemmiklinna lemmik Emajöe kallast jalutada ja mul ei ole kuhugi kiiret ja mul on nii hea.
ja siis mu röömu veitsa rikuti - jalutas vastu öige kurja olemisega vene tädike, kes mu käest kella küsis ja kui aru ei saand, et ütlesin, et 6 läbi natuke, haaras ta mo käest ja vaatas ise kella ja siis täna öige viisakalt. gggrrrrgghhhhhhhh.
kodutänavale selga pöörates (oli veel vaja) tunudus mulle, et auto ei söitnud mitte paremalt vasakule, vaid vasakult paremale, ise teades, et tunnen Laia tänavat nagu oma taskut ja jumalaeest, et see on ühesuunaline. mööda Jaanit Laia poole tatsates, automüra kuuldes ootasin taas, et auto tuleb teiselt poolt. sealt, kus ta tulema ei peaks. ootamatused, ma armastan teid!
ja vaatamata sellele, et ma kohe üldse hommikuinimene ei ole (vastav särk ju skandeerib ka seda!), meeldivad mulle KOHUTAVALT väga säärased varahommikud. mötlesin mis mötlesin, aga välja mötlesin, et hommikud on lihtsalt SUUREpärased siis, kui ma ei ole vahepeal magama läinud. (päike on juba körgel)
sirelid öitsevad.
ma ei tea, mida mu jalad nüüd selle peale homme ärgates ütlevad. aga ma olen önnelik ka puhatud. karmavölg (selleks korraks!) tasutud. höissa!
Saturday, May 28
Thursday, May 26
License to chill
miski asi hakkab nüüd läbi saama. tõdemus, et ma semiootikutega nüüd umbes viimast korda akadeemilises õhkkonnas kokku puutusin, hakkaks nagu.. kohale jõudma. abiturientide koolilõpumelanhooliat kõrvalt vaadates ma mõtlesin, ei, jumalaeest, minuga seda enam ei juhtu, ülikool on midagi muud, ma ei ole nagunii ühede ja samade inimestega päevad läbi ninapidi koos ja miks mul on vaja midagi taga igatsema hakata.
aga siiski, juba oma esimese ülikooliaasta lõpu ukse lävepakul ma mõtlen nüüd, et issarist, nüüd oligi see päris viimane kord.
miks ma poole sügissemestri peal erialavahetuse mõtteid tõrjusin ja üleüldse raske südamega selle protsessi läbi käisin oli see, et ma nii kiindusin neisse inimestesse oma ümber. nüüd küll tean, et nad ju ei kao ja neid muudkui tekib juurde (isegi, kui ma sellest ise ka päris hästi aru ei saa).
ma peaks hoopis röömustama, et esimene aasta nüüd läbi saama hakkab ja eksamid on läbi ja nüüd ma võin hõisata, et license to chill aeg on TÕEPOOLEST nüüd siin ja praegu ja ma ei oska olla. on jäänud küll mõned read paberile visata, aga üldjoontes kellaajaliselt mind keegi kuhugi minema enam ei sunni.
ja üleüldse, ah, mis neist inimestest üldse!
AH, mis SEE nüüd oli?
aga siiski, juba oma esimese ülikooliaasta lõpu ukse lävepakul ma mõtlen nüüd, et issarist, nüüd oligi see päris viimane kord.
miks ma poole sügissemestri peal erialavahetuse mõtteid tõrjusin ja üleüldse raske südamega selle protsessi läbi käisin oli see, et ma nii kiindusin neisse inimestesse oma ümber. nüüd küll tean, et nad ju ei kao ja neid muudkui tekib juurde (isegi, kui ma sellest ise ka päris hästi aru ei saa).
ma peaks hoopis röömustama, et esimene aasta nüüd läbi saama hakkab ja eksamid on läbi ja nüüd ma võin hõisata, et license to chill aeg on TÕEPOOLEST nüüd siin ja praegu ja ma ei oska olla. on jäänud küll mõned read paberile visata, aga üldjoontes kellaajaliselt mind keegi kuhugi minema enam ei sunni.
ja üleüldse, ah, mis neist inimestest üldse!
AH, mis SEE nüüd oli?
"sümptomatisatsiooni semioos. Saatjaks elusolend, kes edastab signaale (mis ei ole suunatud otseselt vastuvõtjale ja ei oota vastust). oma käitumise või asendi kaudu. Vastuvõtja võtab neid signaale vastu kui sümptom-märke."
õhtul lähen praktiseerima ühte teatud meelelahutuspessa. siis, kui võib lõpuks ometi öelda selle lause, mis nii kaua meelel-keelel-südamel olnud.
Kood
Kood on vastavus, mis ühendab sõltumatuid maailmasid - paneb kokku midagi, mis omavahel ei oma mingisugust pistmist (füüsikalis-keemilised seadused ei ütle, et need asjad peaksid seotud olema). Koodprotsesside puhul on tegemist äratundmissuhtega. Koodid on seotud mäluga ja see mida ära tuntakse peab olema mälus. Mälu on teatavate koodide põimimine. Märk ise ei ole asi, on suhe, Koodidest rääkimisel räägime põhimõtteliselt nende suhete omadustest. Koodsuhted on nii üldised, et võime neid sisse ehitada asjadesse, mis ei ole elusad.
Koodil üks justkui pole tähendussuhet, see kaasneb töötegemisega. Kood on püsiv pärandumise kaudu. Miskit on niisugune ajaloolistel põhjustel, mitte füüsikalis-keemilistel põhjustel. Me saame modelleerida kood-seoseid samamoodi nagu füüsikalis-keemilisi seoseid. Kirjeldada formaalsete keelte kaudu - nende, kus tähenduse abivalents on minimiseeritud, vastavused on ühesed. Sellega kaob kirjeldatav tähendus. Üks-ühele vastavus ei viita millelegi. Erinevus loomuliku keele ja formaalse vahel on analoogne elus ja masinliku vahel. Mõlemas kehtivad koodid, kuid ühes puudub semioos. Koodid on pärit elusa poolt.
Elu põhineb koodidel. Koodid on niisugused vastavused, mis kujunenud ajalooliselt ning on lokaalsed reeglipärad. Koodi püsimiseks peab teda alaliselt taaslooma. Minimaalne märgiprotsess eeldab vähemalt kahte koodi.
Koodil üks justkui pole tähendussuhet, see kaasneb töötegemisega. Kood on püsiv pärandumise kaudu. Miskit on niisugune ajaloolistel põhjustel, mitte füüsikalis-keemilistel põhjustel. Me saame modelleerida kood-seoseid samamoodi nagu füüsikalis-keemilisi seoseid. Kirjeldada formaalsete keelte kaudu - nende, kus tähenduse abivalents on minimiseeritud, vastavused on ühesed. Sellega kaob kirjeldatav tähendus. Üks-ühele vastavus ei viita millelegi. Erinevus loomuliku keele ja formaalse vahel on analoogne elus ja masinliku vahel. Mõlemas kehtivad koodid, kuid ühes puudub semioos. Koodid on pärit elusa poolt.
Elu põhineb koodidel. Koodid on niisugused vastavused, mis kujunenud ajalooliselt ning on lokaalsed reeglipärad. Koodi püsimiseks peab teda alaliselt taaslooma. Minimaalne märgiprotsess eeldab vähemalt kahte koodi.
Wednesday, May 25
Vcr
fakt: ma kirjutan murtud südamega POOLE paremini kui muidu. ja üleüldse annab õnn põhjust olla ja lootus annab.. kuidas see lause nüüd oligi?
tuuseldasin vanas blogis vanades failides ja ooo kui loominguliseks see suur südamevalu, mis mind möödunud sügis-talvel hittis, mind muutis. naljakas ainult, et kõige hullemate aegade koha peal on null märget.
nüüd on ka omad rõõmud ja mured, suured mured, aga need pole need.
mitte et taga igatseks, aga elu on muutumas liiga ühetasapinnaliseks.
ma ei teagi, mida teha, et suuri tundeid jälle tunda. peaks vist tagasi maailma astuma.
(kuigi mind üks kinnisidee on tabanud ja lahti ma sellest enam ei saa. KUIGI jälle - täna on juba parem, homme natuke ägisen ja ülehomme ei tee teist nägugi).
toimub elus täpselt nii palju, et sess saab varsti läbi, veel jäänud mõned asjad ja juba võibki süümekateta (mitte et neid praegugi TEGELT väga oleks) jalad seinale visata.
samas kui sügisele mõelda, siis vähe sellest, et kevad uus sügis, et miskine ring on täis saanud, jälitavad mind mõned seiklused ikka veel. ja kas äkki jäävadki? kas on tarvis? kas on siis väga vaja?
aga muidu on tarvis kirjutada mõned essed - mõni ülikooli tarbeks ja mõni muudel eesmärkidel. on tarvis end kokku võtta jälle ja kuhugi suunas vaatama hakata. nüüd ei saa ju enam vabanduseks tuua, et ah, sisseelamine.
kõik on hoomatav. uskumatult hoomatav. ja nüüd ma suudan jälle.
ma arvan, et kell on pool 5 hommikul, on vist aeg.
tuuseldasin vanas blogis vanades failides ja ooo kui loominguliseks see suur südamevalu, mis mind möödunud sügis-talvel hittis, mind muutis. naljakas ainult, et kõige hullemate aegade koha peal on null märget.
nüüd on ka omad rõõmud ja mured, suured mured, aga need pole need.
mitte et taga igatseks, aga elu on muutumas liiga ühetasapinnaliseks.
ma ei teagi, mida teha, et suuri tundeid jälle tunda. peaks vist tagasi maailma astuma.
(kuigi mind üks kinnisidee on tabanud ja lahti ma sellest enam ei saa. KUIGI jälle - täna on juba parem, homme natuke ägisen ja ülehomme ei tee teist nägugi).
toimub elus täpselt nii palju, et sess saab varsti läbi, veel jäänud mõned asjad ja juba võibki süümekateta (mitte et neid praegugi TEGELT väga oleks) jalad seinale visata.
samas kui sügisele mõelda, siis vähe sellest, et kevad uus sügis, et miskine ring on täis saanud, jälitavad mind mõned seiklused ikka veel. ja kas äkki jäävadki? kas on tarvis? kas on siis väga vaja?
aga muidu on tarvis kirjutada mõned essed - mõni ülikooli tarbeks ja mõni muudel eesmärkidel. on tarvis end kokku võtta jälle ja kuhugi suunas vaatama hakata. nüüd ei saa ju enam vabanduseks tuua, et ah, sisseelamine.
kõik on hoomatav. uskumatult hoomatav. ja nüüd ma suudan jälle.
ma arvan, et kell on pool 5 hommikul, on vist aeg.
Subscribe to:
Posts (Atom)