i wish nothing but the best

tahan kõike, mis on päris. tahan kõike, mis on hea. isegi kui ma häid ja päris asju väärt ei ole (vahel). ma ei tea, kas tuleb päev, mil ma normaalseks hakkan või jäängi önne&röömu ja pörgu vahet swingima. ma olen seda umbes viisada seitsekümmend viis korda toonitanud, et pörgut peab saama, muidu pole elu. aga kurat küll, kellele siis meeldiks silmi peast nutta ja halada.

loodan, et mingitki lunastust toob töölkäimine. kuhu ma nüüd kolmapäevast lähengi, kui kõik nüüd tõesti nii läheb, nagu ma mõelnud olen, et võiks minna. mulle meeldib igast plaanikesi ja võimalusi genereerida, a samas olen alati teadnud, et kõik läheb nagunii vastupidi, et mis ma siis üldse pead vaevan. ainult kohustusest kaaskodanike ees. et kui ma ütlen, et mul pole aimugi, millal ma tulen. et kas see rahuldab teid? mingilgi määral? ei? ja? ei ju ometi. önn ju ka ei küsi, et millal tulla sobib. või minna.

üsna lühikese ajaga on üsna pikk tee läbi käidud. ja muidugi ka seda, et tiinekaiga hakkab löppema möne aja pärast, tjah, veel ongi loetud nädalad. a senisest "mis sünnipäev, mis pidu" plaanist on ikkagi midagi koorumas ja tundub, et midagi ikkagi vist toimub. kui head inimesed kokku saavad. ma väga vaeva näha ei viitsi ja kuhugi sõita ka vist mitte. üldse tundub, et mingid väärtused on nõnda ümber hinnatud, et polegi väga vaja praegu iga päev eri geograafilises punktis olla. märk võib-olla sellest, et vanaks on hakatud vaikselt jääma.


mingi kell peaks ärkama. a selleks tuleb enne ilmselt magama minna. ja jääda ka. palderjanitabletid, kus te olete? nüüd, kus teid vaja.

muud juttu ka, et mul on vist sääseallergia. iga kord, kui mõni neid tõbrastest mind jälle hammustanud on JA ma isegi ei süga, läheb see koht megapaiste ja. ja üleüldse vihkan väga siiralt ja südamest neid tõpraid.

olles käinud teatris, vaadanud ära kaks üsna jaburat filmi, veel ühe masside poolt armastatud telesaate ja lugenud poolteist raamatut, ei anna enam normaalsemat juttu rääkida. ega normaalsemaid mõtteid mõelda.

it's written all over your face

a see, kui ma kirusin, et inimesed on ikka ussid küll, oli ilmselge vale vangerdus inimestega suhtlemisel. eks ikka läheb aega enne 9 ja pool kuud, kui sellest aru saada. nüüd olen targem. elu õpetab. ülikool ka natuke.

selle terviseks tahaks ma kõigepealt vähemalt poole pleilisti jagu muusikat ära kustutada. siis veel mõned telefoninumbrid (mis õnneks telefoniparandusega enivei kaovad). ja mõni rituaal äkki veel, mis praegu ei meenu, sest

ma peaks hoopis arvestuseks õppima, mitte siin unelema. päev kuidagi kadus käest ja jäin öisele õppimisele lootma. mis aga feilis täie raha eest. aga see oli nii tore feilimine, et mul on nii hea meel, et veel nii ehedaid ja siiraid ja häid inimesi mu ümber on.

ühel kaugel hetkel meenusid mulle jälle kõik need jamad, millega siin veel enne tegelema peab, kui suvi päris tulla saab. aga sama kiiresti lendasid need peast minema ka. nüüd ma siis istun, elu on helge ja hea, päike juba tõuseb ja
olen konspektist lugenud kaks sõna jälle ja lasen mõttel kakssada mõtet eemale triivida. päris norm.

aga eks ma homme või kunagi heietan, kui essa aasta ametlikult lukku saab.

it's those tiny little sparks

countdown: 36 (!!) days left.

some much love, so little hate

ma ei tea, kuhu mu pudeliavamisskillid kadunud on, aga üldiselt luban end parandada! (šampuseavamises mulle endiselt vastast pole, te ainult proovige!)

et mis valu neil eksidel ikkagi ussitada on? või üldse - MEHED, milles asi?

mulle meeldib küll, kui mind kuulatakse, a veel rohkem meeldib mulle, kui mind kuulatakse JA vähemalt sama palju vastu mölisetakse ja mul ei ole kogu aeg tunnet, et kui ma nüüd vait jään, siis on vestlus lõppenud.
mulle meeldib pingutada, aga mitte üksi.

kui ~12tundi tagasi ma ei teadnud, mis palavusest kõik räägivad, siis nüüd on minu toas ka ametlikult palav - üle 20 kraadi ja heast jahedast pesast on saamas jahedapoolsem saun. ja õues on absoluutselt võimatu ilma külma joogita. et noh, aitäh, kuumus - ma olen niiii loid ja lähen kell pärast kolme magama. sest ka täna ei tulnud asjalikolemine hästi välja, a küll ma homme teen tööd ja näen vaeva. vist. äkki. jah!

aga muidu on hea, saardeminekuaeg hakkab ka kätte jõudma, tahaks teha päris tööd ka ja näha päris vaeva. äkki siis saabub ka (hinge)rahu.

päeva kuldsed sõnad muidugi härra tundmatult:"maailm on rõve. kõik on armunud" lisan: kõik sebivad kõiki.

ma arvasin, et me oleme sellest üle.
tiinekaiga lõpeb 19 päeva pärast. cheers!

unistama - end uniseks tšillima

"Sa võiks savisaarele vihmavarjuhoidjaks minna, demagoogia on käpas juba"

tuleb tunnistada, et mulle ikka meeldis, kui mehed majas olid - et oleks alati keegi, kes moosi-/kurgipurki avaks, elektri-/veenäite vaataks ja noh, niisama mul ka poole päevani magada ei laseks ja vahel siga ja tõbras oleks. kuigi ma nende kahe tõpraga koos elades end kordagi seaks vihastama ei pidanud.
ja siis ja siis ma niiii väga tahtsin üksi elada. olles nüüd peaaegu pool aastat üksi elanud, tunnen kohati, et ajab ikka hulluks küll. ei viitsi üldse normaalsel ajal ärgata ja nõud seisavad ka vahel liiga kaua kraanikausis, sest kappidesse nad ei mahu ja ise süüa teha ka kogu aeg ei viitsi üleüldse.

peas on rohkem mõtteid, kui siia üldse kunagi jõuda võiks. a olen mõelnud, et peaks end kirjutamise suhtes jälle kokku võtta üritada püüdma.
aga selle asemel korjan siin oma seitse asja kokku (loe: ipod ja kaamera) ja lähen õue maid ja ilmu avastama. kell on 4:31.

shut up, just shut up*

tsiteerin Linkin Parki (ja teisigi klassikuid ilmselt: don't know who to trust, no surprise. klišee ei ole, aga ainus, mida ma eales palunud olen, on usaldus. ja ausus. aga seda on vist palju palutud.

asju vaagida nii- ja naapidi tuleks, et äkki on "kuidas sina külale, nõnda küla sinule" või kuidas see oligi?

iga asi on kahepoolne, a vahel ei ole ka. vahel nad ussitavad niisama.

vahel mõtlen, et ei tea, kas naised (ja mehed ka tegelt) üldse saavad aru, mida nad selle "välimus pole oluline, tähtis on ikka sisemine ilu. kui inimene on seest ilus, kiirgab see ka välja" all mõtlevad. või tihti vist öeldakse, sest nii peaks olema?

a mis mõttes ei ole oluline, muidugi on! aja no kui ei ole klassikaliselt ilus inimene (mis minu silmale päris tavaline on), siis armud ilusaks! 

sain täna mingist idiootsest testist vastuseks, et mind peaks köitma pahapoisid. a ma kusagil kunagi skandeerisin, et ei, mulle ei meeldi ei rebelid ega paipoisid, vaid lihtsalt veidrikud ja tõprad. sõna selle peale! 

edasised kommentaarid oleks vast mitte eriti pädevad, sest kui ma nüüd mõtlen, millised mehed mind hetkel rohkem kui teised planeedi olevused köidavad...skaala varieerub! 

vahepeal on vaja (põhi)tõed uuesti üksipulgi läbi käia, vastavad muudatused läbi viia või lihtsalt fakte konstateerida. kõlab justkui oleks siililegi selge. äkki ongi?

rohkem öelda ei tahtnudki.

* nostalgiat aastast 2003. polnudki nii ammu?

you've got the love

license to chill on pähe ja sõrmedesse ja jalgadesse ja igale poole löönud. siin on praegu nii tore ja igasugused "tahan saarde" ja muud jutud jäävad ära. muidugi, pisukest vaheldust ja keskkonnavahetust ja -vaheldust oleks võib-olla tarvis, aga mitte rahu. mitte veel. kool on ammu läbi ja kõik muudkui küsivad, et mis ma siin siis veel teen.
arvan, et hakkan lihtsalt suureks kasvama.
aga mul on siin tõesti hea.

vana hea "lähme korra viisakalt teatrisse" lõppes ikka alles varavalges kontsadest valusavõitu jalgadel koju tatsamisega, Tartu kesklinn on ikka masiivne, olles seljatanud õige kentsaka olukorra, ei juhtu just tihti.

aga hea on tõesti