my life through instagram

aga selle kurja postituse peale üks pildipost ka. kuna ma viimased 2 päeva olen instagrami"ahvi"vaimustuses olnud, siis ilmselt lähiajal hakkabki pilte tilkuma ainult sinna, niiet.. panen mõne siia ka. aga enivei followida saab mind ka, @mycatiscool.

no tere talv!

peab südamelt ära kirjutama.

lugupeetavad bussifirmad, ma ei saa aru teie krdi käitumisest. teie ülesanne on inimesi ühest Eestimaa otsast teise vedada, mitte räiget kasumit taga ajada (tean-tean, et te seda niikuinii

ühes suures bussis on ca 40 kohta. kas oleks raske kummagi linna, Pärnu & Viljandi, kohta vähemalt 5 piletit eraldada? vaeseid Vilj-Krs sõitjaid kimbutab alatihti "sõidansaaremaabussigatartustpärnusse" kontingent ja Pärnu-Krs lihtsalt bussi maksimaalne täituvus. mida teil sellega, krt, kaotada oleks? palju lihtsam on ju juba Tartus bussist maha jääda (Saarde Tlna kaudu, mille vahet 70x rohkem busse käib) vöi Viljandisse-Pärnusse käib Trtst enivei rohkem busse. 

mu armas vanaema sattus möödunud nädalavahetusel üsna pentsikusse olukorda, kus ootasid õega Pärnus bussi, et tagasi koju Saaremaale sõita. a bussi ei tulnud. keegi ei andnud märku ka. helistasid bussifirmale (kellegi mobiiltelefonile vist, kl8 paiku keegi vist enam ei tööta) ja selgus, et buss on katki läinud ja asendusbuss saabub tunnikese pärast. ootasid ja külmetasid ja tunnikese pärast selgus, et ups, buss täis, ei saagi Pärnust läbi sõita. hea, et neil kuhugi minna oli. oleksin nad heameelega enda juurde Tartusse kupatand, a viimane Pärnu-Trt buss oli ka ammu läinud (kl7 paiku). 

minu viha konkreetse bussifirma, Sarbussi vastu kuude ja aastate lõikes, mis ma siin Tartus elan, üha enam ja enam kasvab. nii palju jama alustades sellega, et sry, me ei või Pauluses peatuda, sest jääme graafikust maha (mida te muide juba aastaid nagunii olete, ~10 minutiga) - kuidas Sebe võib? Kuidas Sebe buss alati 10mintsa varem Tartu Bussijaama jõuab?

ja minnes edasi sellega, kui ühel toredal hommikul Krs-st sõitma hakates või seda oodates väikebuss musta suitsu välja ajas ja ragises. selge. katki. uut bussi ootasime 20mintsa. greit. mul on enamasti hommikul krs-trt liinil kõik üsna minutipealt planeeritud ja lihtsalt ülifrustreeriv, kui selliseid asju kogu aeg juhtub.

oeh. milleks ma oma pead sellega vaevan. kui olude sunnil veel bussiga sõitma pean, valin alati Sebe, mis küll söidab tunnike kauem, a vähemalt on seal wifi. :P

msms

see lugu on mind juba viimased paar päeva kummitanud, a iilagi pole viitsinud üles otsida, meelest läinud, muu peale tulnud. nüüd kuulan. vabastav. justkui rabeleks mõne kummituse kummitavaist ahelaist vabaks.

öistest seiklustest rääkides on mu alumine naaber tõsiselt sõge, maailma suuim ajukääbik, keda eales kohanud olen. ei, ööl vastu esmaspäeva pidutsemine on selle kõige kõrval normaalne occasion, 20mintsa politseihärrade, nina vastu klaasi, ootamine samuti, pooletunnine mölisedasaamine ka, aga pärast politseihärrade külastust muusika taas põhja lüüa ja räustata, vot see on esmaklassiline ülbus! puudu jäi ainult 5 minutit, et ma härrad uuesti välja kutsunud oleks, eluga riskinud ja avalduse kirjutanud. aga natuke jääb julgusest puudu, mine tea, mis kapid.. aga kui ma ükskord siit ära kolin ja sa umbes samal ajal pidutsema juhtud, kallis alumine naaber, ma teen seda, ma luban!

vot siis, selline on elu. 4-tundi und ja letsgo jälle. mässan veebindusega, ausalt, pole kunagi eriline veebikunn olnud, a paistab, et nüüd olen hakanud. saan peaaegu kõigega ilusti hakkama.

aga teie, mu armsad sõbrad, kes te muudkui Maarjamaalt põgenete (ja teid on palju, krt võtaks!) ja ilusaid seiklusi taga ajate ja kaunite vaadetega pilte sotsmeediasse lükkate, et te ikka teaks, meil siin sajab lund.
kui mõni hetk tagasi tundus, et ma ikkagi ei tahaks siit kuhugi kaugele, siis nüüd, see ilm lihtsalt morjendab mind niiiiiiiiiiiiii väga.

aga sellegipoolest on mõnus.

teeme ära 2012

oh, well.. istun siin, kommikott nina all, ja eiran töötegemist. tegelikult peaks veel sisutekstid.. ah, ei vingu. :)))

tegelt ka pole vingumiseks mitte vähimatki põhjust, sest väljas on suur KEVAD ja tegelikult tegin ma täna ühe suure avastuse: ma saan teha TÄPSELT seda, mida ma praegusel ajahetkel kõige rohkem teha tahan, täpselt sellises tempos, nagu mulle endale meeldib (no peaaegu, tähtajad ronivad ka kukil, a samas on see mõnna stiimul).

pärastlõunaks oli bukkitud kokkusaamine kr kooli esindajaga, keda ma varem kohanud polnud. tere tali, eks =). enne kohtumist siis guugeldasin ja kõik, mis ma teada sain oli see, et ta on vist blond. kohalejõudes selgus, et enam polegi blond, a õnneks oli Kapriis äsjalõunalõppenult üsna rahulik ja äratundmisrõõm ei olnudki eriti kaugel.
a kohtumine oli produktiivne, tegime plaane, rääkisime koostööst pikemas perspektiivis, unistasime, korraldasime ja panime uue kokkusaamise paika.

pärast ametliku õhkkonna seljatamist tiirutasin linnas ja õhkasin kuiii kevad ikka on. otsin korraliku trench coati. kes teab, kust saab, siis vihjed on kommentaariumisse oodatud.
muidu käin terve kevade villase talvemantliga. või pesu väel. või alasti. peaasi, et kingad ilusad oleks. :)))))

praktiliselt kohe pärast kojujõudmist ootas ees meedia- ja reklaamikoosolek. nii et tuli aga uuesti kevadesse sukelduda. produktiivne. üllatavalt. taipasin, et olen noor ja roheline ja sellest ilmselt tuleneb ka entusiasm. kõike uuesti ja teistmoodi teha. a praktiliste kogemustega on nagu nendega on.

a nüüd tööle.

ps! leibeldus on das übercool, I knowz! tervitused Herzile :)))))) & teeme ära 2012!

das Labyrinth

niiiiiiii hea on olla :))) tahtsin seda 140 tähemärgi sisse suruda, aga see oleks raiskamine.

pool päeva küpsetasin, pool vaaritasin mingit veidrat ollust, mille kaste näeb üüüüüberkahtlane välja ja pooltki mitte selline nagu pildil, aga maitse on suuuuuurepärane. no nii hull, et ma peaaegu oleks selle ära visanud, kui poleks hakanud kahtlema, et riis muidu kuiv on. ja see kaste... on vist parim asi, millega ma senises elus hakkama olen saanud. kana paneerimine osutus keerulisemaks kui ette kujutasin, sest ma ju niiii tahtsin teha kana taignas, sest seda on ju niiiii äge teha.

õhtul tulid preilid M ja H külla lauamänguõhtule, mis spontaanselt kujunes mõnusaks söömaorgiaks. kuna ma ise ikka veel väga hästi süüa ei saa (ja aega ka nappis), panin kana külma, mille hiljem väga edukalt snäniks ümberorgunnisin.
üks õhtu geniaalsemaid ideid oli kindlasti banaanide ahjupanek ja vaniljejäätisega serveerimine tänu sellele jaburdusele. ja eilne kirju koer oli ka juba parasjagu külmikus seisnud ja tahenenud. yummy-yummy.

ühesõnaga - pärast pikka opijärgset vindumist on jälle hooooooog sees. ja just eriti hea on praktilisi asju teha, nt koristada-küpsetada. mönna mönna mönna.


ja mu lauamängukogust on puudu... Alias.

cru-u-u-uel

otsin võimalusi ja hetki, kuidas elu vähegi kergem tunduks, näiteks õhtune hammastepesu on täielik õndsus - üks hetk enne uinumist, mil suus pole eriti rõvekarvane.
öösel aga hiilivad kõik muud hirmud välja - ega ometi liigne neelamine veritsemist esile kutsu, miks mul kurgus niimoodi kisub jne.

varsti on see möödas. varsti võin jälle hõisata.

elu on soolapähkel

suurem osa ajast ma ikkagi vist ei tea, mida ma tahan. aga need vähesed asjad, mil kõik jälle senssi meigib on segadust väärt!

kõik tundub üsna loogiline. iseasi, millal ma parimate valikute tegemise juurest päris valikutes elamiseni jõuan.

elan ja hingan ainult ühes rütmis praegu, peas vasardab üksainus KEVADPÄEVAD-KEVADPÄEVAD ja ootus kasvab, et küll tehtud tööd kroonivad önn & rööm.

ma pole end kunagi väga suureks maapealetoojaks ja raamideskinni-persooniks pidanud, aga viimasel ajal on ette tulnud kole suuri pingeid me, myself & I rinnetel.

võib-olla mul hakkab pärast siiakirjutamist kergem, võib-olla mitte. eile üritasin siia paar rida kirja saada, üksteinepäev enne ka ja veel nädalapäevad tagasi vist ka, aga alati on enne mõistus koju tulnud, kui "publish post" nupuni jõudnud olen.

tavaliselt on hommik õhtust targem, aga kui ikka konstantselt eriti magada ei saa ja söönud pole ka juba nädalajagu eriti midagi (einoh, kõht on tühi küll, aga paar võikut alla, kohvi ka ja edasi tööd kütta on norm), siis noh, ega ikka ei ole küll. väsin iga päevaga üha enam, aga paraku väljendub see pigem kõikuvas meeleolus ja sõnuseletamatus sisemises ärevuses ja kriipimises, mitte pidevas unevines olekus. mis on kahju, sest kuniks ma konstatses unevines hõljuma ei hakka, olen üsna töövõimeline ja funktsioneeriv. mis omakorda ajab segadusse.

tööle oleks vaja minna, ma arvan. mõtted oleks vaja eemale saada. õnneks sain oma armsast koolist, KGst ühe vahva ülesande, mis toob mind ajakirjanduse radadele ka üle pika aja, nii et vist saan natukeseks sellele keskenduda ja kevadpäevad unustada. ma olen lihtsalt liiga sügavale sumbanud ja väljapääs ei saabu enne k-päevade lõppu, kui siiski. kogu mu hing & peaaegu et ka keha on seal.

ma ei tea, kus dimensioonis ma olen.