(see ei ole selle pealkirja koht)

raske on sõnu sõrmedesse kanda ja siia trükkida. tahaks kõneleda, lõputult kõneleda, kuidas..

...motivatsioon, teotahe, tahtejõud, inspiratsioon, eesmärgid ja muud toredad sõbrad on tagasi. kui ma veel kaks ja pool nädalat tagasi küsimusele "räägi mulle, kuidas sa end viie aasta pärast ette kujutad," üsnagi umbmäärase vastuse anda võisin ja kogelema hakkasin, siis nüüd justkui aimaks, oskaks loota. mu kõige kaugemad ja kurjemad plaanid ulatuvad järgmise aasta sügisesse. a vara rääkida. kontseptsioon arendamisel, mõtted mõtlemisel. algab hullumeelne aasta.

depressed? get married! on vist päeva soovitus. rohkem ei kommenteeri. aga internet on tark.

jessas, uni ründab.

taltsas lõvikutsikas

otsatu, ääretu, piiritu, põhjatu õnn. ja rõõm.

aga see, et Amy Winehouse surnud on.. on šokk. tahaks paar krõbedat sõna selle kohta öelda, sest kui meenutada - loetud päevad tagasi sai kohvitatud ühel väliterrassil ja kiidetud kui äge Winehouse on ning loodetud, et äkki teeb kunagi vöimsa kammbäki ja head mussi. ja täna - surnud.
ma ei taha sel teemal rohkem peatuda.

ega ilmselt mitte ka muust (halvast). mina olen vati sees ja välja ei tule. hea on.

kronoloogia möttes mainin ära, et üleeile käisime Alisa kassi piiderdamas (& tema meid närimas), eile Siiri pool filmi vaaamas, millest üks, Shoot 'em up, maailma kõige haigem on; jätkus ka tartu idüll, prügiautod-juuksurid-kajakad-postid ja nüüd ka enese juurde pannkooke-jäätist tegema püüdvad noorhärrased; täna käidi mul külas. aru ei taipa, miks ei oleks võinud juba varem pleissi kasutada (tahtsin kirjutada, miks, a äkki tunneb keegi veel liigpuudutatuna, jessas, seda küll vaja pole).

tuli meelde, et üsna pea on kolmapäev. ja kolmapäev nagu ko-päev. saab nalja. täna aga idülliline pühapäev ehk jalkat lähevad vaatama neiud.

kuulan nüüd Winehouse'i, kurvastan veidi veel ja vajun unne.

i can only imagine*

kui tahaks peatuda ja hetkeks mõtted kokku koguda ja blogiavarustesse paisata. aga neid on palju, palju, lendavad peas ringi nagu väikesed sääsed. sest ringisibavad sipelgad poleks tõenäoliselt nii kiired. ja ka veenvad.

rahulolu närib. see punkt, kus kohati on isegi vastikult hea olla. mis mind hirmutab.. üleminekuperiood on lõppemas ja tuleb hakata uute olukordadega harjuma. ma ei kahtle selles, kas mul see õnnestub või mitte. vaid pigem seda, et liigne harjumuspärasus muudab mind laisaks. mugavaks. rumalaks. edasipüüdmatuks. miski peab alati torkima. aga ei kui ei torgi,
 tulevik ei hirmuta. ainult vähene paranoia ei taha mind jätta.

inimene, kes mind, ilma liialdamata, mu üürikeses elus kõige rohkem mõjutanud on, kõlab absoluutselt liigsürreaalse ja ilmvõimatuna ja maailma suurima klišeena, aga ilma kelleta ma ei tea, kas mu silmad oleksid kunagi üldse avanenud või kas ma oleks siin TÜs praegu või siin Tartuidüllis.. a see, kuhu ma selle mõttega jõuda tahtsin. leidsin ta nime täna Saisist maailma köige ägedama eriala nimekirjast. ja ei suuda seda siiani uskuda.
vajan üht vestlust ja arusaama, et ikka liigun õigel kursil.

///

tõpralikkus hakkab välja lööma miskipärast. hakkan ma elu lõpuks uskuma ja reaalsus külla tagasi tulema või oli see sest sulnist melanhooliasse, mille loor mu enda alla hoomas. lutsus suutsin sajandi meeldivaimale teenindajale siiralt naeratada, a comarketi allapoole igasugust viisakusenulli teendindus ajas natuke närvi küll.
ja nüüd olen tige, et mul linnaretke ajal ühtki pastakat kaasa. sest nüüd on kõik mõtted läinud.

aga suva. varsti mõtlen edasi.

ja üleüldse - kentsakas vaatepilt, kui akna all pesunööri ääres askeldava proua üll olev rätik maha kukub (härrased, võite vaatepilti ette kujutada & arvata, kas tal oli seal all midagi). ei teagi, kas nutta või naerda. panustan igaks juhuks mõlemale. 

saundträkk. sõnu ignoreerides üsna.

vabandada oleks vaja väga, aga möödunud nädal on olnud hulllllumeeelne. pole ma jõudnud isegi kõiki teisi ülejäänud blogisid jälgida, lugeda, ei uudiseid ega ilmateadet, sest see, mis minu sees ja ümber toimub, on märksa paeluvam.

nüüd ka - kirjutamise asemel, mida juba mõnda aega tagasi alustasin, luuran SAISis ringi ja ahhetan, kes kust Tartusse mida õppima tuleb.

saladuskatte all võin öelda, et nii mõnigi elukorralduslik muutus on sisse viidud või viimisel. olen vähemalt maksimaalselt elevil, kui mitte rohkem.

Positivusel sai ka käidud. das ybercool, a mis te siis arvasite?

sõidan Lätti. tunne on enam kui hea. rahulolu. tasakaal. ärevus. õnn. rõõm. magamatus. võtan kõik kaasa.

...olen teiega!

okei, kilde tänasest õhtust:

- "Neiud, miks nii üksi? Aa, kas te lähete ka sinna... Tzavoodi?"

- "Kellel teist siin laps oli?" - "..." "Aa, mul, viis last ja näe, abielus ka" "Ei usu, ära valeta! Sõrmusel pole teemantit ju!" - "Abielusõrmustel polegi, kihla- on." "Ei abieluomal peab ka olema."

- *sõrme näidates* "sorri, härra, aga ma olen abielus." - *sõrme vastu näidates* "A mis siis, ma ka"

- ja ega see on ka normaalne, kui neidudega vestleval härrasel püksid maha tõmmatakse.. ja kohe ikka no täitsa.

set the fire

joo veel kohvi, energiajooki ja mis imeasju veel, lase veel suur uni mööda. et siis jälle unetult mööda korterit ringi joosta. ja siis avastada, et TEGELT võiks ju magada.


u never know.

a vahel lihtsalt mõtlen, et olen ikka kaval küll.

vahel mõtlen seda ka, et kas peaks enese jaoks üles täheldama siia, nii edaspidise nostalgia ja ka kiire vananemise vastu võitluse huvides, kus ma käin ja mis teen. küsin seda küsimust eneselt juba õige mitmendat korda. a siis saan aru, et no mis ma sest aastate pärast ikka loen - väärt ja head ja parimad hetked jäävad niikuinii meelde ja kui ei jää, siis ilmselt polnd väärt. muidugi, mingitel hetkedel vaidlen enesele vastu, on tore ilusad sõnu jälle uuesti üle lugeda ja hetki meenutada, teisalt milleks kramplikult minevikust kinni hoida, pigem uusi hetki luua. millega on nüüd dilemma oo suur.

ma ei oska enam kuri, pahur, solvunud olla. ma võin küll valus põdeja ja ülemõtleja olla, üsna tihti, olenevalt olukorrast, a ses suhtes, et kui miski on silmanähtavalt ja rõvedalt valesti, ei viitsi ma enam närvi minna. väikeste asjade peale võin väga endast välja minna, a suured asjad ajavad hoopis naerma.
ja nii ma nüüd siis harrastan enesehaletsust, võiks lausa võistelda kellegi või millegagi, ära ei võidaks, a konkurentsi pakuks kindlasti.

katki pole midagi, kaotanud end pole (päris väga mitte), a lihtsalt niru on. ei tasu endast liig palju anda, ei tasu nööril kõndida, ei tasuks siia seda isegi kirja panna, sest varjata oleks nüüd üsna tobe

mis ma tegelt öelda tahtsin, et elu veereb. ja õnneks ainult mitte mööda. lihtsalt kurdan, sest hommik on vara ja kellelegi kurta pole kui et iseendasse kõik koguda nagu käsn.

nii, aitab, enam ei jaksa šoksi süüa, a und kirjutada ka ei õnnestunud.