teeme ära 2012

oh, well.. istun siin, kommikott nina all, ja eiran töötegemist. tegelikult peaks veel sisutekstid.. ah, ei vingu. :)))

tegelt ka pole vingumiseks mitte vähimatki põhjust, sest väljas on suur KEVAD ja tegelikult tegin ma täna ühe suure avastuse: ma saan teha TÄPSELT seda, mida ma praegusel ajahetkel kõige rohkem teha tahan, täpselt sellises tempos, nagu mulle endale meeldib (no peaaegu, tähtajad ronivad ka kukil, a samas on see mõnna stiimul).

pärastlõunaks oli bukkitud kokkusaamine kr kooli esindajaga, keda ma varem kohanud polnud. tere tali, eks =). enne kohtumist siis guugeldasin ja kõik, mis ma teada sain oli see, et ta on vist blond. kohalejõudes selgus, et enam polegi blond, a õnneks oli Kapriis äsjalõunalõppenult üsna rahulik ja äratundmisrõõm ei olnudki eriti kaugel.
a kohtumine oli produktiivne, tegime plaane, rääkisime koostööst pikemas perspektiivis, unistasime, korraldasime ja panime uue kokkusaamise paika.

pärast ametliku õhkkonna seljatamist tiirutasin linnas ja õhkasin kuiii kevad ikka on. otsin korraliku trench coati. kes teab, kust saab, siis vihjed on kommentaariumisse oodatud.
muidu käin terve kevade villase talvemantliga. või pesu väel. või alasti. peaasi, et kingad ilusad oleks. :)))))

praktiliselt kohe pärast kojujõudmist ootas ees meedia- ja reklaamikoosolek. nii et tuli aga uuesti kevadesse sukelduda. produktiivne. üllatavalt. taipasin, et olen noor ja roheline ja sellest ilmselt tuleneb ka entusiasm. kõike uuesti ja teistmoodi teha. a praktiliste kogemustega on nagu nendega on.

a nüüd tööle.

ps! leibeldus on das übercool, I knowz! tervitused Herzile :)))))) & teeme ära 2012!

das Labyrinth

niiiiiiii hea on olla :))) tahtsin seda 140 tähemärgi sisse suruda, aga see oleks raiskamine.

pool päeva küpsetasin, pool vaaritasin mingit veidrat ollust, mille kaste näeb üüüüüberkahtlane välja ja pooltki mitte selline nagu pildil, aga maitse on suuuuuurepärane. no nii hull, et ma peaaegu oleks selle ära visanud, kui poleks hakanud kahtlema, et riis muidu kuiv on. ja see kaste... on vist parim asi, millega ma senises elus hakkama olen saanud. kana paneerimine osutus keerulisemaks kui ette kujutasin, sest ma ju niiii tahtsin teha kana taignas, sest seda on ju niiiii äge teha.

õhtul tulid preilid M ja H külla lauamänguõhtule, mis spontaanselt kujunes mõnusaks söömaorgiaks. kuna ma ise ikka veel väga hästi süüa ei saa (ja aega ka nappis), panin kana külma, mille hiljem väga edukalt snäniks ümberorgunnisin.
üks õhtu geniaalsemaid ideid oli kindlasti banaanide ahjupanek ja vaniljejäätisega serveerimine tänu sellele jaburdusele. ja eilne kirju koer oli ka juba parasjagu külmikus seisnud ja tahenenud. yummy-yummy.

ühesõnaga - pärast pikka opijärgset vindumist on jälle hooooooog sees. ja just eriti hea on praktilisi asju teha, nt koristada-küpsetada. mönna mönna mönna.


ja mu lauamängukogust on puudu... Alias.

cru-u-u-uel

otsin võimalusi ja hetki, kuidas elu vähegi kergem tunduks, näiteks õhtune hammastepesu on täielik õndsus - üks hetk enne uinumist, mil suus pole eriti rõvekarvane.
öösel aga hiilivad kõik muud hirmud välja - ega ometi liigne neelamine veritsemist esile kutsu, miks mul kurgus niimoodi kisub jne.

varsti on see möödas. varsti võin jälle hõisata.

elu on soolapähkel

suurem osa ajast ma ikkagi vist ei tea, mida ma tahan. aga need vähesed asjad, mil kõik jälle senssi meigib on segadust väärt!

kõik tundub üsna loogiline. iseasi, millal ma parimate valikute tegemise juurest päris valikutes elamiseni jõuan.

elan ja hingan ainult ühes rütmis praegu, peas vasardab üksainus KEVADPÄEVAD-KEVADPÄEVAD ja ootus kasvab, et küll tehtud tööd kroonivad önn & rööm.

ma pole end kunagi väga suureks maapealetoojaks ja raamideskinni-persooniks pidanud, aga viimasel ajal on ette tulnud kole suuri pingeid me, myself & I rinnetel.

võib-olla mul hakkab pärast siiakirjutamist kergem, võib-olla mitte. eile üritasin siia paar rida kirja saada, üksteinepäev enne ka ja veel nädalapäevad tagasi vist ka, aga alati on enne mõistus koju tulnud, kui "publish post" nupuni jõudnud olen.

tavaliselt on hommik õhtust targem, aga kui ikka konstantselt eriti magada ei saa ja söönud pole ka juba nädalajagu eriti midagi (einoh, kõht on tühi küll, aga paar võikut alla, kohvi ka ja edasi tööd kütta on norm), siis noh, ega ikka ei ole küll. väsin iga päevaga üha enam, aga paraku väljendub see pigem kõikuvas meeleolus ja sõnuseletamatus sisemises ärevuses ja kriipimises, mitte pidevas unevines olekus. mis on kahju, sest kuniks ma konstatses unevines hõljuma ei hakka, olen üsna töövõimeline ja funktsioneeriv. mis omakorda ajab segadusse.

tööle oleks vaja minna, ma arvan. mõtted oleks vaja eemale saada. õnneks sain oma armsast koolist, KGst ühe vahva ülesande, mis toob mind ajakirjanduse radadele ka üle pika aja, nii et vist saan natukeseks sellele keskenduda ja kevadpäevad unustada. ma olen lihtsalt liiga sügavale sumbanud ja väljapääs ei saabu enne k-päevade lõppu, kui siiski. kogu mu hing & peaaegu et ka keha on seal.

ma ei tea, kus dimensioonis ma olen.

uniuniuniuni

et noh, enne peab ikka Toomekal korralikult külje maha panema, kui taipan, et kurja.. saapad võiks garantiisse viia ju oma lõhkise lukuga. päev parim idee! aga mitte parim uudis.
päeva parim uudis on ilmselt see, et vaatamata konstantselt valutlevale kurgule on veri korras ja järgmise esmaspäeva op on seega ikka veel teemas, juhhei!

kogu aeg mõtlen, et peaks oma ainsat rohelist elusolendit siin korteris kastma (vbla tegelt valetan ka, üks punane on ka praegu ajutiselt, hooajaliselt, ühe öö liblikas), a kogu aeg unustan. et noh, kui kaua kaktus ilma veeta olla võib????? no ikka väga kaua, seal kõrbes.. noh. ah! oli mul siis vaja teda turvalisest saarekeskkonnast siia vedada, kus on kassid, kes ta okkaid ei karda.

mu elus on nüüd üks Astrid, tänu kellele mul asjad meeles seisavad, vahest liiga meeleski. ta on vahel natuke tüütu ja muudkui tuletab mulle asju meelde ja küsib are you ever gonna do that, ma siis mõtlen, et kas kavatsen. ikka kavatsen ja teen asja ära. vot kui palju on kasu! olen õppinud asju üles täheldama isegi siis, kui olen raudpoltsurmkindel, et ma jumalaeest ei unusta midagi ära. a nüüd mul on asjad lihtsalt silme ees ja nii mõnigi asi saab vähemalt poole kiiremini tehtud.

kuna essad tööplaanid said eelmiseks nädalaks ära esitatud, sai nüüd natuke rahulikumalt hingata. muidugi kogu aeg mõtlen, et see ja teine pisidetail vajab uurimist, aga lõppude lõpuks njeeeeeeh, praegu on alles veebruar. teisalt tõepoolest tuleb veebruarikuus aprilli-mai plaanid teha, sest ega muidu ju ei jõua. : ))))) või mida iganes ma sellega öelda tahtsin.
nüüd saab igatahes asjadega loomingulissüvitsi tegelema hakata, sest olgem ausad, asjad on lihtsalt möttetute peensusteni kirja pandud, aga sisu pole ollagi. selle tarbeks lähengi homme paari koobast uurima. loodan, et Toomekal siis külge jälle maha ei pane, hoidke pöialt.

BB kogub ka tuure. jällegi: on veebruar, aga ma mötetega ikka täiega aprillis. pühapäeval skaipisime vastuvõtva organisatisooni esindaja Agataga, kellega nüüd enam vähem konstantselt ühenduses oleme.

ja miskine konstantne uniuni on ka peal. ei teagi, kuidas lahti saada sest. võib-olla ehk rohkem unetunde kontole kogudes, aga seda enne kolmapäeva vist ei saa.

Music saved my soul

tatattatatattaaaaaaa, aeg lendab ikka eriti kiiresti - 48 päeva minekuni, ainult 7(!!) opini.

ja üleüldse tabas mind hale saatusehoop, läpaka laadija heitis hinge, nii et ma ännauntsin ausalt-avalikult - ega kellelgi kusagil (kapipõhjas) vedelema juhtu 7.4/5 mm pistikuga (90W) läpakalaadijat? ma pole siiamaani küll aru saanud, et kas katki on laadija või toitekaabel või sa kurask, mõlemad! häda & viletsus igal saja kümnel juhul. homse õhtupoolikuni saan ühte kodus leiduvat universaali kasutada (vau, eksole!), a siis hakkab see universaal ühte teise auku käima ja mina jään tühjade pihkudega.

aga see on niiiii jube, sest mul on nii palju teha ja kui ma peaks need kõik asjad telefonikõnedega tegema, mu arve läheks lõhki ja mu keel sõlme ja varsti pole enam isegi häält, millega rääkida. ja seda täitsa päriselt!

kell näitab neli läbi. pärast preili Jämedaga piibutamist, paari huvitav-informatiiv-kurioosset vestlust võib vist lõpuks kerra tõmmata end. tuleb tavalisest tegusam laupäev ja ei tea päris täpselt isegi, mis järjekorras asju teha saab, oleks mõistlik.

(võõrast pilti ei lisa, äkki ACTA tuleb jälle unenägudesse kummitama oma fooliumimütsikestega).

ärkan juba õige mitmendat hommikut päikese ja LINNULAULU peale. ja õues tundub juba nii palju soojem olevat, lausa -11, troopika missugune!

nii hea tunne, kui keegi pöördub su poole omaduste pärast, mida ise enda juures kõige enam hindad (ja armastad) ja soovid, et teisedki seda märkaks. vot see on alles emotsioon!

aga üleüldiselt olen ma niiiiii väsinud, sest tööd on niiiii palju. arvasin, et akadeemilisega saabub veits isegi igav vabadus. aga praegune olukord kinnitab vaid, et see oli õige samm. jõuan väga suuresti panustada sinna, mis praegu väga-väga tähtis on. ja saan minna tegema sarnaseid asju mis Kultuuriklubis ka Liepājasse. see on hea, see on nii hea, ma olen niiiii elevil. ehk siis kuna nüüd olen juba esimesi samme astumas, lepinguid sõlmimas, võin vist ännauntsida, et sõidan aprillis kaheks kuuks Lätti, Liepājasse ühte projekti osalema, kultuuriprogrammi organiseerima.

jessas, miks ei võiks kõik ülikoolid SAISi kasutada... jessas-jeesas...