A journey of a thousand miles begins with one step. Take it.

Olen viimasel ajal kusagil eemal hõljunud, kuigi tööd on palju ja tehtud see saab. Mingi väga huvitav näriv kohusetundepisik on minusse pesa ehitama hakanud selle pika-pika ja tööka perioodi jooksul. Mis on hea, sest asjad saavad alati õigeks ajaks tehtud ja varemgi. A see on samas vältimatu ka, sest tänasidadele toimetustele tuleks homme teist sama palju otsa, kui ma ei rabeleks kogu aeg, veri ninast väljas (praegu küll vesi, fui, nohu!).

Viimase aja põhiküsimus on olnud, et should I stay or should I go? Mul on maikuuks mõtteid, juulikuuks ka (mis tähendaks muidugi mitmest suurest festarist loobumist). Aga ma lihtsalt tahaks minna. ja olla. Minu aeg on käes. Ma olen õnnelik & rahul sellega, mida ma siin teen, aga siin on liiga lihtne. Cuz' life begins at the end of your comfort zone. See on omamoodi hirmutav, aga vähemalt samapalju erutav ja innustav. Ikka on olnud mingid verstapostid, mille järgi ja nimel elatud ja mis toovad vabaduse. Praegused toovad küll kindluse, aga ma pole kindel, kas ka õnne ja rahulolu. Sest mida ma, eksinud hing, õigupoolest tahan? Oh merde, on see vast küsimus!

Wrap me up and breathe me

Mul on üks imehea raamatuke ka pooleli, aga ma ei taha selle pealkirja-autorit siia üles täheldada, ei ole vaja iga raamatupealkirja/-autori järgi siia minu järele nuhkima sattuda.