Thursday, July 28

(see ei ole selle pealkirja koht)

raske on sõnu sõrmedesse kanda ja siia trükkida. tahaks kõneleda, lõputult kõneleda, kuidas..

...motivatsioon, teotahe, tahtejõud, inspiratsioon, eesmärgid ja muud toredad sõbrad on tagasi. kui ma veel kaks ja pool nädalat tagasi küsimusele "räägi mulle, kuidas sa end viie aasta pärast ette kujutad," üsnagi umbmäärase vastuse anda võisin ja kogelema hakkasin, siis nüüd justkui aimaks, oskaks loota. mu kõige kaugemad ja kurjemad plaanid ulatuvad järgmise aasta sügisesse. a vara rääkida. kontseptsioon arendamisel, mõtted mõtlemisel. algab hullumeelne aasta.

depressed? get married! on vist päeva soovitus. rohkem ei kommenteeri. aga internet on tark.

jessas, uni ründab.

Sunday, July 24

taltsas lõvikutsikas

otsatu, ääretu, piiritu, põhjatu õnn. ja rõõm.

aga see, et Amy Winehouse surnud on.. on šokk. tahaks paar krõbedat sõna selle kohta öelda, sest kui meenutada - loetud päevad tagasi sai kohvitatud ühel väliterrassil ja kiidetud kui äge Winehouse on ning loodetud, et äkki teeb kunagi vöimsa kammbäki ja head mussi. ja täna - surnud.
ma ei taha sel teemal rohkem peatuda.

ega ilmselt mitte ka muust (halvast). mina olen vati sees ja välja ei tule. hea on.

kronoloogia möttes mainin ära, et üleeile käisime Alisa kassi piiderdamas (& tema meid närimas), eile Siiri pool filmi vaaamas, millest üks, Shoot 'em up, maailma kõige haigem on; jätkus ka tartu idüll, prügiautod-juuksurid-kajakad-postid ja nüüd ka enese juurde pannkooke-jäätist tegema püüdvad noorhärrased; täna käidi mul külas. aru ei taipa, miks ei oleks võinud juba varem pleissi kasutada (tahtsin kirjutada, miks, a äkki tunneb keegi veel liigpuudutatuna, jessas, seda küll vaja pole).

tuli meelde, et üsna pea on kolmapäev. ja kolmapäev nagu ko-päev. saab nalja. täna aga idülliline pühapäev ehk jalkat lähevad vaatama neiud.

kuulan nüüd Winehouse'i, kurvastan veidi veel ja vajun unne.

Thursday, July 21

i can only imagine*

kui tahaks peatuda ja hetkeks mõtted kokku koguda ja blogiavarustesse paisata. aga neid on palju, palju, lendavad peas ringi nagu väikesed sääsed. sest ringisibavad sipelgad poleks tõenäoliselt nii kiired. ja ka veenvad.

rahulolu närib. see punkt, kus kohati on isegi vastikult hea olla. mis mind hirmutab.. üleminekuperiood on lõppemas ja tuleb hakata uute olukordadega harjuma. ma ei kahtle selles, kas mul see õnnestub või mitte. vaid pigem seda, et liigne harjumuspärasus muudab mind laisaks. mugavaks. rumalaks. edasipüüdmatuks. miski peab alati torkima. aga ei kui ei torgi,
 tulevik ei hirmuta. ainult vähene paranoia ei taha mind jätta.

inimene, kes mind, ilma liialdamata, mu üürikeses elus kõige rohkem mõjutanud on, kõlab absoluutselt liigsürreaalse ja ilmvõimatuna ja maailma suurima klišeena, aga ilma kelleta ma ei tea, kas mu silmad oleksid kunagi üldse avanenud või kas ma oleks siin TÜs praegu või siin Tartuidüllis.. a see, kuhu ma selle mõttega jõuda tahtsin. leidsin ta nime täna Saisist maailma köige ägedama eriala nimekirjast. ja ei suuda seda siiani uskuda.
vajan üht vestlust ja arusaama, et ikka liigun õigel kursil.

///

tõpralikkus hakkab välja lööma miskipärast. hakkan ma elu lõpuks uskuma ja reaalsus külla tagasi tulema või oli see sest sulnist melanhooliasse, mille loor mu enda alla hoomas. lutsus suutsin sajandi meeldivaimale teenindajale siiralt naeratada, a comarketi allapoole igasugust viisakusenulli teendindus ajas natuke närvi küll.
ja nüüd olen tige, et mul linnaretke ajal ühtki pastakat kaasa. sest nüüd on kõik mõtted läinud.

aga suva. varsti mõtlen edasi.

ja üleüldse - kentsakas vaatepilt, kui akna all pesunööri ääres askeldava proua üll olev rätik maha kukub (härrased, võite vaatepilti ette kujutada & arvata, kas tal oli seal all midagi). ei teagi, kas nutta või naerda. panustan igaks juhuks mõlemale. 

saundträkk. sõnu ignoreerides üsna.

Tuesday, July 19

vabandada oleks vaja väga, aga möödunud nädal on olnud hulllllumeeelne. pole ma jõudnud isegi kõiki teisi ülejäänud blogisid jälgida, lugeda, ei uudiseid ega ilmateadet, sest see, mis minu sees ja ümber toimub, on märksa paeluvam.

nüüd ka - kirjutamise asemel, mida juba mõnda aega tagasi alustasin, luuran SAISis ringi ja ahhetan, kes kust Tartusse mida õppima tuleb.

saladuskatte all võin öelda, et nii mõnigi elukorralduslik muutus on sisse viidud või viimisel. olen vähemalt maksimaalselt elevil, kui mitte rohkem.

Positivusel sai ka käidud. das ybercool, a mis te siis arvasite?

Friday, July 15

sõidan Lätti. tunne on enam kui hea. rahulolu. tasakaal. ärevus. õnn. rõõm. magamatus. võtan kõik kaasa.

...olen teiega!

Thursday, July 14

okei, kilde tänasest õhtust:

- "Neiud, miks nii üksi? Aa, kas te lähete ka sinna... Tzavoodi?"

- "Kellel teist siin laps oli?" - "..." "Aa, mul, viis last ja näe, abielus ka" "Ei usu, ära valeta! Sõrmusel pole teemantit ju!" - "Abielusõrmustel polegi, kihla- on." "Ei abieluomal peab ka olema."

- *sõrme näidates* "sorri, härra, aga ma olen abielus." - *sõrme vastu näidates* "A mis siis, ma ka"

- ja ega see on ka normaalne, kui neidudega vestleval härrasel püksid maha tõmmatakse.. ja kohe ikka no täitsa.

set the fire

joo veel kohvi, energiajooki ja mis imeasju veel, lase veel suur uni mööda. et siis jälle unetult mööda korterit ringi joosta. ja siis avastada, et TEGELT võiks ju magada.


u never know.

a vahel lihtsalt mõtlen, et olen ikka kaval küll.

vahel mõtlen seda ka, et kas peaks enese jaoks üles täheldama siia, nii edaspidise nostalgia ja ka kiire vananemise vastu võitluse huvides, kus ma käin ja mis teen. küsin seda küsimust eneselt juba õige mitmendat korda. a siis saan aru, et no mis ma sest aastate pärast ikka loen - väärt ja head ja parimad hetked jäävad niikuinii meelde ja kui ei jää, siis ilmselt polnd väärt. muidugi, mingitel hetkedel vaidlen enesele vastu, on tore ilusad sõnu jälle uuesti üle lugeda ja hetki meenutada, teisalt milleks kramplikult minevikust kinni hoida, pigem uusi hetki luua. millega on nüüd dilemma oo suur.

ma ei oska enam kuri, pahur, solvunud olla. ma võin küll valus põdeja ja ülemõtleja olla, üsna tihti, olenevalt olukorrast, a ses suhtes, et kui miski on silmanähtavalt ja rõvedalt valesti, ei viitsi ma enam närvi minna. väikeste asjade peale võin väga endast välja minna, a suured asjad ajavad hoopis naerma.
ja nii ma nüüd siis harrastan enesehaletsust, võiks lausa võistelda kellegi või millegagi, ära ei võidaks, a konkurentsi pakuks kindlasti.

katki pole midagi, kaotanud end pole (päris väga mitte), a lihtsalt niru on. ei tasu endast liig palju anda, ei tasu nööril kõndida, ei tasuks siia seda isegi kirja panna, sest varjata oleks nüüd üsna tobe

mis ma tegelt öelda tahtsin, et elu veereb. ja õnneks ainult mitte mööda. lihtsalt kurdan, sest hommik on vara ja kellelegi kurta pole kui et iseendasse kõik koguda nagu käsn.

nii, aitab, enam ei jaksa šoksi süüa, a und kirjutada ka ei õnnestunud.

Wednesday, July 13

fakt, et iga hea asi ükskord otsa saab, vabandust, klišee, saab ühel hetkel selgeks. jah, saab. a ühel rumalal hetkel on tarvis lakata uskumast. seda klišeed. ja see hetk on tõepoolest rumal. mõistuse ja muude häälte vahel tekib konflikt. ja muud hääled jäävad peale. mitte sugugi seepärast, et nad valjemad oleks. intensiivususe küsimus.

kel ei vea kaardimängus, veab igasugu muude tõbrastega. laias laastus.

ma olen selles hetkes enne olnud. ei, mitte deja vu. kõik on teistmoodi. hetk on lihtsalt sama.

on vaja minna ära. asju kaugemalt vaadata. ja lähengi. reedel sõidan kuuevarbalistemaale Salacgriva mändide alla. ja liiva sisse. muusika sisse. kus kõik on kuum ja kuumem veel. jah, ma lähenGI Positivusele, jah. see polnudki nali, seekord mitte.

ja kui enam ei jõua, põletan kõik sillad ja lähen ära siit Tartust. suveks.
sügist ei oota.

Wednesday, July 6

tsiteerin täpselt kuu aja tagust:"vahepeal on vaja (põhi)tõed uuesti üksipulgi läbi käia, vastavad muudatused läbi viia või lihtsalt fakte konstateerida. kõlab justkui oleks siililegi selge. äkki ongi?"

ma ei oleks uskunud, et ma seda suudan, aga nüüd on sest suurest teisitimõtlemisest, asjade ümber hindamisest, (põhi)tõdede üksipulgi läbi käimisest möödas kuu ja ma olen rahul. ja mul on läinud paremini kui eales varem. kõlab üsna irooniliselt ja utoopiliselt, et rajalt, mil arvasin enest önnelikus saamast, maha astudes on tunne õigem. ei tea, kas õige on õige sõna.
järeldusi, muidugi, on veel vara teha, a prognoos on optimistlik.

aga see tundub juba kauge. see, mis kuu tagasi peale tungida, okupeerida, vastu muru suruda üritas. möödas. möödas. see ajab mind endiselt närvi, et kui debiilsed võivad inimesed olla. aga mis sest ikka. olen õppinud minevikust vabanema ja teen seda päev-päevalt üha enam. eile nt kustutasin suure osa sõnumitest ära, mida arvasin enest vajavat meenutamiseks, kes ma olin või mis oli. ent neid sirvides avastasin, et ma mäletan meenutamatagi. oluline jääb enivei meelde. klišee-klišee-klišee, a lõppude lõpuks mul suva.

kindlus hakkab tagasi tulema. hiilib tasakesi. önn & rööm!

Friday, July 1

läksime Etiga emajõkke ujuma. vesi oli sinine nagu... ei, mitte nagu helesinine laguun, vaid nagu mägijõed. ja vesi oli soe nagu supp ja ei läinudkii külmaks, kui tavaliselt mida kaugemale, seda jahedamaks. plaanisime sisse minna avalikust ujumiskohast, a ei suutnud kauem kiusatusele vastu panna ja läksime juba Vabaduse silla alt. Eti läks vette, mina riietusruumidesse, kus jäin LJ-ga lobisema. täpselt ei mäleta, mis rääkisime, a hoiatatud igatahes sain. kui vette jõudsin, istusid Eti ja teised laudade taga ja kirjutasid...midagi. ei lubatud segada. ujusin eemale ja tundsin jala vastus midagi külma ja libedat - ahhaa, see'p see siis oligi, staarnekrofiil tegutseb - jälle üks laip.

"Hea naine on nagu kohv - lõhnab hästi, maitseb hästi , ei lase öösel magada ja tekitab sõltuvust"

APPI, vajan isiklikku assistenti, kes mu eest kirju kirjutaks ja mu asju mulle üles otsiks ja mulle kohvi keedaks ja vajalikud kirjad posti viiks ja tigupostkasti iga tunnikese tagant tšekiks, sest sellel pole ju mingit bling-heliasjandust, mis meili saabudes karjuks (mitte et sellestki kasu oleks, eelmisest nädalast kogunes vähemalt üle kümne või isegi kakskümmend sorteerimata meili (pluss rämpspost), millega ma alles täna tegelesin. sest ma ise ei viiiiiiiitsiiiiii, ei taha, ei suuda, ei jaksa, ei... ma tean VÄGA HÄSTI, mis ma tegema pean.

nüüd sain ühe kirja saadetud selle suure vingumise peale, millele ma, kui nüüd päris aus olla, vastust ei tahaks. tahaks, aga kardan. mul küll sähvis täna öösel enne suurt und üks viimaste aastate geniaalseim idee peast läbi, mis KÕIK mu praegused probleemid lahendaks, sest ilmselgelt see üks suur jama varjutab teisi asju ega lase mul rahulikult hingata (mitte et oleks üldse õhku, mida hingata) ja muudkui torgib. aga enam vist ei torgi. või torgib ikka, kuniks lahendus käes pole.

ma arvan samas, et see on nii lollikindel plaan. kui see mulle pähe lõi, ma lihtsalt vahtsin lolli näoga aknast välja ega osanud ööd ega mütsi öelda. see oli nagu välk selgest taevast, nagu rusikas silmaauku, ma oleks nagu puuga pähe saand ja mine sa tea, äkki saingi. aitab klišeedest.
ja siis lõid pähe selle plaani negatiivsed küljed, mida on.. üks, kaks. ja kolm ka võib-olla. esiteks ei pruugi see õnnestuda, kuigi ma arvan, et suudan end kokku vötta ja küll siis läheb õnneks. võib-olla isegi paremini kui loota julgen. teiseks peaks ma loobuma võib-olla ühest ehitatud plaanist. ja võib-olla kolmas näeb ette ka ühte suurt loobumist. aga kui see on seda väärt, siis minugipoolest.

a, ja siis veel üks dilemma, mille võiks vastuse leida. minna või mitte minna või minna ikkagi või ikkagi mitte. palun aidake ometi, OTSIN ISIKLIKKU ASSISTENTI JA OTSUSTAJAT.
nurr..

ma enam ei vingu, ausõna. tükk aega. natuke.
a see aitas. mul nüüd ei meenugi enam ühtki asja, mis ma tegema peaks. paroolikaardi leidsin ka üles. ainult tulevikulemõtlemine jooksutab aju laiali.

a ja ee "read more" on endiselt maailma parim teaser. ma ei tea, kuidas seda ära võtta saab, seega olgu ta siin teie köigi suureks röömuks. mwhahaa!