57

teadmatus on. teadmatus tuleviku ees. aga hirmu pole.
stabiilsus on. enneolematult veider, konstantne ja vaat et isegi harjumatu kindlustunne.
ma olen, ofkhoors, korduvalt mõelnud, et kui veider tunne oleks täiuslikkus. ei, ma mõtlen seda tunnet kui fcking K Õ I K  on suurepärases korras. ma pole seda kunagi kogenud, päriselt. ma võin ju öelda, et kõik on hästi ja korras ja täiuslik, aga seda teatud eluvaldkonna piires, mis eluvärvispektris parasjagu domineerib.

üks viimase aja kindlasti üks kummalisemaid olukordi: veidralõhna/-maitseline (vägi)jook laulal (loe: haardeulatuses), härra kõrval telekat vaatamas, koer teisel pool (vett) 'rõõmurõngast' ime/närimas ja mina.. end kokku võtmas ja ridu valgesse kasti vägistamas.

naljakas on rebaseid jälgida. see rõõmus naiivsus, teadmatus.. see on vahva. mõneti paneb see omi rebaseaegu igatsema, teisalt (ei saa öelda, et meeletu elutarkus pähe/südamesse löönud oleks, aga) on hea olla vanem (ei saa öelda et targem, päriselt. iialgi ei tunne end enam nii targana kui 12. lõpus) ja teadjam. tunne ja taju, et ma suudan eristada olulist vähemolulisest, tean, millistes loengutes käia, millistes mitte, ja kuidas mõnes loengus isegi õppejõud rebaste kõrvalt respekti ostutavad. mulle meeldib ülikool.
(ma võiks sel teemal heietada millalgi pikemalt, aga mitte praegu).

ja varsti hakkan siia hoopis läti või hispaania keeles kirjutama, sest juba praegu oleks enamus lauseid võõrkeelde lammutatuna paremini kõlanud. mõne sõna/lausega lihtsalt on nii, junou.

otsin ühte Lévi-Straussi tsitaati. kes leiab või meenub, et kunagi midagi muusikast või muusikafilosoofiast rääkinud olen, võib teada anda.
kuhugi kirjutasin üles ka tolle kadunud lause, aga ei mäleta kuhu.
paanikaosakond.

ma nüüd lahkun siit raali tagant. head lugemist