As you grow older, you’ll find the only things you regret are the things you didn’t do.*

Uskumatu, milline motivatsioonikriis mulle ikka selga roninud oli. Nüüd ei jõua enam sõrmed mõtetele klaviatuuril järele ja kõik tundub nii kena. Tunnen, et tean, mida tahan ja enamgi veel! Et mul on veel aega tegelemaks asjadega, mis nii väga paeluvad ja kutsuvad ja lausa karjuvad tegemist.

Neljapäeval paneme punkti projekt Kroonuaiale. Noh, vähemasti selleks korraks. :)) Nädalavahetuseks sõidan Saaremaale. Esmaspäeval alustan ühe uue suure projektiga, millest vara-vara rääkida. Olen ootel täpselt kahel töö-/praktikakohal + varuvariant on ka. ma ei mõtle enam, et mis saab siis, kui kõik variandid pekki lähevad. sellist teed enam ei ole.

olen absoluutselt veendunud, et rada, millele ma jaanuarikuus sattusin, mis on mind siia-sinna visanud, toonud kaasa nii mõnegi suurema pettumuse; aga ka palju rõõmu, projekte, mis küll erinevatel põhjustel ära jäänud on, aga valida peab oskama ja valima vahel peab.  Ja ma siiralt usun saatusesse. et iga viltuminek sillutab teed millelegi uuele ja veel paremale.

Ja ma loodan, et ma nüüd selle suure õhkamise peale, et elu nii vahva on ja suured asjad lõpuks ometi juhtuma on hakanud, pilvede pealt alla ei kuku. Sest ma niiiii-iii vajasin tõusu pärast mõõna ja ma niii-ii usun, et elu peabki nii minema.

* ~Zachary Scott (võtab kokku ühe sündmustejada lähiminevikust. ehk lugu sellest, kuidas ma ühe tegematajätmisega ühe jada, mis võib-olla võidule viib, katki oleks jätnud. ja oi kuidas ma seda kahetsenud oleks, isegi kui ma ei aja seda võitu nii väga meeleheitlikult taga. olen ju ometigi "proovimapeabalatinomatterwhat" suhtumisega olnud. olen uhke ja õnnelik ja rahul.)