Wednesday, May 30

Safe Travels*

Nonii, nüüd on küll piinlik. Ikka täiega. Ise muudkui neelan teiste blogipostitusi ja ise ei raatsi ridagi kirja panna. Mitte et kirjutada poleks millestki, ei teagi, kust alustada ja jutud.

Vahel, kui elu on tuure kogumas ja suured asjad ootavad tegemist, keerab miski selle paugupealt pekki. Nojah, nii juhtus ka seekord. Olin just tänaseks ühe tähtsa kohtumise kokku leppinud ja plaaninud lõpuks ometi trenni tegema hakata, sest suvi ei oota ja muudkui tuleb. Ja mis kõik veel. Nüüd siis õnnestus mul need sellega kuu peale saata, et läksin veidi hoogu.

Saatisime eile kallist preili Jämedat ära kaugele Havaimaale, oli kaunis meeleolukas pidu ja seiklusterohke varahommik. Aga miks ma otsustasin kõrgemalt kui pidanuks alla hüpata tuimalt asfaltidele, jääb vast müsteeriumiks. Järgnes loomulik jada kiirabi-emo-röntgen ja õnneks ei mõra ega katkist luud. Fiuuh! "Kõigest tugev põrutus, võite koju minna," sain valvearstilt juhtnöörid ja.. Wait, what? Millega ma siis koju lähen? "A kutsuge keegi järele." - "Ee... kell viis hommikul?" - "No minge siis taksoga..." Nii hoidsin ära vähemasti jala lahasessepaneku, mis tol hetkel tundus täiesti ebavajalik, sest ma niikuinii tõotasin pühalikult kodus püsida vähemalt nädala (millest ei tulnud juba täna päeval midagi välja).
Ja enne koju liipamist nuiati üsna kurjalt veel visiiditasu ka.

Täna käis preili I külas, et enne suveks Hispaaniasse kadumist ka paar juttu vahetada. Praeguse seisuga siis 2 sõpra teele saadetud, mõned veel.

Eks ma siis nüüd viskan jalad seinale, valutan ja põen natuke.

Please cross at the lights and dont' start fires or fights (Nii kurb, nii ütlemata kurb hakkab)

No comments: