ma küll ei tea, mida herr Kundera nende sõnadega täpselt mõttes, tulenevalt puudulikest kirjanduslikest teadmistest antud teosest. aga need sõnad, ainult need sõnad võivad kirjeldada praegust. seda, kuidas ma istun bussis, sõidan o m a armsale saarele, hinges õnn ja rõõm. vabadus. täiuslikkus. ma pole kunagi seda sõna kasutada julgenud, olen alati kõrvale visanud kõiksugu klišeed. ent olen neid viimasel tolereerima hakanud. sest asjad peavad öeldud saama, sest ei saa mitte vaiki olla.
ma põlen. põlen selle rahulolu käes. täna kolisin lõplikult Laialt ära. ehkki mitmed ja mitmed võib-olla ei pruugi seda mõista, miks jälle, saan ma ise üha enam ja enam ja veelgi enam aru, et seda oli vaja. vaja jätta koos kõige muuga üks etapp selja taha. jätta sinna üksindus, üksildus ja muud mured. kolimine ei ole alati ainult maise vara kaasa vedamine (kõlan nagu hakkas surema, taaskord), vaid nagu ka - klišee-klišee - hingepuhastus.
rändom fäkt: netiühendus on sõitvas bussis kiirem kui kodus.
kronoloogia huvides mainin ära, et peale pikka vegetatsiooniperioodi sai eile isegi nina kodust välja pistetud ja Tartu Ülikool Fauna - Valga FC Warrior II mängu vaatmas käidud, üle tee Tamme staadionil. oo elu! Fauna surus Valga 6:1-ga vastu muru. mwhahaa! faking Valga, ma ütlen siinkohal. : D
õhupoole käisime Kassitoomel oo-kaunist sümfooniat kuulamas. mõte on hea, aga vabaõhuakustika.. no ei ole see. kaotasime üsna kiirelt tähelepanu. kahjuks.
nüüd, pärast suurt paanikat, bussile TÄPSELT väljumisajaks jõudnuna sõidan saarde. kalale. seenele. tööle. olen õnnelik. rahul. vaba muredest. kõik on täiuslik. praeguseks.
tahaks pannkooke. x)
No comments:
Post a Comment