Three little words

olen siin Saares küll, ent päris linnamelust pääsenud pole (sest kodu on linnas). ei usu, et abi oleks ka Kesk-Saaremaa poole vanaema külla sõitmisest. ma igatsen oma majakest mere ääres. ihkan Kõinastusse. ja ei oskagi päris täpselt defineerida seda paika, kuhu hing rännata tahaks (või juba rännanud on ja kehale signaale edastab). rõõmustab mind teadmine, et pühapäeval sõidame Veerele vanatädile külla, korjame mustikaid ja "veedame ühe ilusa päeva". jääb üle loota, et vihma ei saja, kuigi ma sel suvel väga vähe vihma näinud, kuulnud, tundnud olen. ka äikest.

viimane vihmakogemus oli Positivusel. Beach House & lausvihm. jään seda alati esimese asjana sest festarist meenutama. kui kohvitelk välja arvata. käisin täna preili S-il tööl külas, pärast ühe teise (esimese) teema ehk minu pihtide vahele võtmist, küsis ta mult (käepaelu uurides) et kuidas Positivus oli. pajatasin talle punase käepaelaga assotsieeruvat ehk Merrildi kohvitelgist. jessas! 

mõtlen taas päevade-nädalate kaupa. ilmselt on tarvis üle elada kuidagi järgnevad kaks või kolm päeva, mille suhtes mul veel aimugi pole, mis mind praegu natuke hirmutab. 

avastasin täna huvitavaid asju, huvitavaid seoseid. üllatusin. ja samas jälle ei üllatunud, sest ometigi on Eestimaa - klišee-klišee-üllatus - üsna väike, mitte et see eriti hea argument oleks; sarnased ikka ju tõmbuvad, aga et säärane suhetepõimumine.. sobrasin natuke minevikus. meenutasin ka teisi inimesi ja teisi seoseid. mõtlesin inimeste peale, kes mulle nii hirmus palju tähendavad. mõtlesin niidikeste peale, mis mind nende inimesteni viinud on. mõtlesin. ja olin äraütlemata rõõmus. miskine ebamäärane nostalgia, justkui oleks aasta jälle paar aastat väiksem.

jõudsin ka nentimuseni, et heiters gonna heit. mul pole enamasti sest sooja ega külma olnud, aga pagan võtaks kui lähedased ka igasugu jama uskuma hakkavad.

ja siis ma mõtlesin, et miks nad heidivad. see on pelgalt oma nõrkus. nõrkuste tunnistamine on tugevus. teen lihtsalt omad järeldused. heitmeili saatma ei hakka. ussitagu edasi. olen aru saanud, et alati ei olegi nende ussitamiste taga niivõrdne viha või põlgus ussitatava pihta. vaid omaenese nõrkus, mida teistele omistada. mu kallis psühholoogiatudeng, sa oskaks sellele nähtusele kindlasti mingi nähtuse külge pookida. 

samuti valmistas raskusi tänane ärkamine. äratus oli sätitud üheksaks, ent, nagu ähmaselt meenub, olin öösel 2 paiku, telefon käes, ootamatult magama jäänud. küllap läks hommikul käiku vana hea äratus-kinni-telefon-teise-toa-otsa skeem. telefoni leidsin küll preili S-i kõne peale voodi alt (koos sõnumi ja arvukate vastamata kõnedega - popp pliks, ma räägin) voodi alt kell......pool kaks. ega kaksteist tundi und pole kellelegi kunagi liiga teinud. ja uni oli ka üsna väärt, kirjutada ei viitsi (sest mainisin juba, et nägin seda u n e s). 

aga preili S-i oli tore näha ja homme lähen samasse kohta preili K-d kiusama. 

Tartuidüllile mõeldes meenub kõikse kõige parem, ent ometigi ei tahaks ma praegu sinna. ma tahaks sind siia.

miskit nagu oli veel, aga jäägu see siis mõtteisse ringlema, 

but

I was your sailor, your demon, your lover, your overbearing