olen üha enam ja enam seda meelt, et eks iga halb asi sillutab teed millelegi.. väga heale. mõtlesin sellele klišeele täna poodi jalutades, kui kõik oli lõpuks maha rahunenud ja mina aega saanud pisukeseks mõttetööks. ja nüüd, loetud tunnid tagasi, sai see kinnitust ka ühe hea sõbra elu näitel. tahan lihtsalt nii väga uskuda, et kõik halb on millekski hea. et need asjad, mille pärast ma aasta lõpus ja uue alguses hõiskasin vett vedama läksid, sillutasid tõepoolest teed sellele, et ma nüüd optimaalseima rahuloluvalemini jõudnud olen.
praegu on natuke vara midagi konkreetset välja hõisata, aga mõned teist juba teavad, mis hakkab juhtuma loetud kuude pärast ja kuhu ma mida tegema lähen. nüüd tegelikult võiks juba ännauntsida ka, sest tähtsatest organisatsioonidest on vastused ja nõusolekud saadud, et kõike oma äranägemise järgi orgunnida.
aga ma teadsin, et see juhtub, varem või hiljem. mul oli tegelikult plaan sinna sõita sügisel, aga juhtus varem. juhtus ja kasvas välja poolkogemata täidetud applicationist, millest ma siin võib-olla nädalatepäevad tagasi kõnelesin. ma olen niii-ii õnnelik! =)
...aga ka paralleelselt segaduses, aga sellest siin kõnelda ei söenda. lugesin just ühe kirjandusteose osa selle kinnituseks läbi. ohkasin ja ahhetasin. väga tihti on elu mõeldu-loetu rada veerenud. aga see näib liiga hea, et mu tutvusringkonnas vaid üks persoon on, kes seda mõistaks, toetaks, kellele sest pajatada. kahju seepärast (pole iialgi mõistnud ütlelust "sinusuguseid võiks rohkem olla"), et me kohtume niii-nii harva. aga need taaskohtumised on alati väga intensiivsed ja pärast koju jalutades on alati hirmus hea.
olen taasleidnud oma sotsiaalse mina. tahan hirmsasti nii vanade kui uute sõpradega suhelda, neil külas käia, neid külla kutsuda (esimest muidugi rohkem). neljapäeval näiteks sõidame Viljandisse. oo önn ja rööm.
viimased päevad ongi kiirustamise tähe all mööda vihisenud. aeg pärast koolitust. aeg enne ja pärast koolitust. enne nädalavahetust olin ma õigupoolest tõesti üsna elav laip - motivatsioon oli üsna põrandal, pea laiali otsas, kusagil käia ei viitsinud, kellegagi suhelda ei viitsinud ja rippusin ainult koduste kaelas.
kuidagi liiga rahutu olen vastu ööd. ilmselt loetu pärast. muudkui mõtlen ja ketran peas igasugu olukordi, mille täitumist soovida ei julge. samuti ka mittetäitumist - neil asjadel on komme juhtuda, kui need unustada.
ma tean, et ka see läheb mööda - umbes sarnane tunne hittis mind detsembris ka, kui tööl käisin ja ka vahetult pärast ühte KK üritust. ma ei ole just kõige parem sääraste olukordade ignoreerija ega oska selle vastu midagi erilist ette võtta, pigem tõukan aga tagant (fuh kui nilbe). aga las siis olla see rööm ja ärevus. natukenegi. äkki siis pole nii tüütu tšikk siin kodus ka.
nii, nüüd on rahutus peaaegu kirja pandud ja välja pigistatud. ma niigi vaevlen unetuse käes ja nüüd siis sellised mõtted..
mõtlen, et lihtsalt nii tore on näha, kuidas tunnustused õigel ajal õigesse kohta õigete inimesteni jõuavad. ma ei taha konkreetselt midagi öelda, sest ma ei taha, et selle menubändi nime guugeldades selle postituseni jõutaks. võib-olla kunagi mõni postitus hiljem jagan oma röömu, aga samas usun, et mind tundvad inimesed, kelle silmad üle nende ridade praegu jooksevad (kes siiamaani üleüldse lugeda on viitsinud) teavad, millest ja kellest jutt. ja kui sa ise seda miskil eksikombel lugema peaksid juhtuma, siis mul on kuradi suur rõõm ja ma olen alati sinu/teiega. alati lojaalne. =)
praktilisematest asjadest vedasin ennist lambi, mis eelmisesse elamisse soetatud sai magamistuppa, siin elamises ka elutoast magamistuppa ja juhe mätšis kapi tagant öökapini millimeetritäpsusega!
aa, ja ma ikka aeg-ajalt vaatan inimesi oma ümber ja hindan, et miks ma ühe või teiesega suhtlen. viimasel ajal pole eriti neist kinni hoidnud, kes minna tahavad või kellega väga hästi lihtsalt ei klapi. polegi ju vaja sadant miljonit lähedast söpra.
aga natuke tegutsen enesele vastu ka - täna nt leidsin kontakti ühe hästi vana ja hästi vaat et lühikese, ent intensiivse sõprusega vana tuttavaga. juba pärast paari vahetatud lauset meenus, miks kunagi nõnda hästi klappis. üsna triviaalsed asjad küll, aga neist ju kõik alguse saab.
arutlesin eile M-ga, et tihti polegi igasugu suhetes oluline sarnane maailmavaade ja üleüldse sarnasused. need on lihtsalt boonused. aga see mõte jääb täna edasi arendamata, sest olen kirjutamisest üsna väsinud. sain küll mõtted hetkedeks eemale sest loetud raamatust, mis, kurivaim, pooleli jäi. nii et ma pean teda millalgi jätkama ja veel rohkem süübima... jumalteabkuhu.
eks ma siis triivin edasi.
No comments:
Post a Comment