you've seen my face many times before now I should show you my heart

ma üldse ei imeta, et kuidas keegi nii hea loo kirjutas. ma imestan, et kust siuke vokaal nüüd välja ujus või kus puukoore all või Trafficu sügavustes see enne peidus oli ja  m i k s ?

nüüd sai antud üks lubadus iseendale ja solitaire on meelelahutus inaff tänaseks.

ja see on ka päris naljakas, et me emaga täna müügisolevaid Tartu kortereid vaatasime, justkui hakkaks ostma. ja nüüd kipub mulle vägisi silme ette kogu aeg üks übernunnu korter, mida ennegi piilumas käinud oln, ja mis vahepeal isegi välja üüria oli, a veitsa soolase hinnaga, samas müügihind pole üldse hull, a kui asukohta arvestada..kuulge palun nihutage see natuke kesklinnale lähemale. tegelt ärge ka, siis  äkki muidu keegi ostab selle ära (ja siis ma ei saa seda ju enam imetlemas käia). aga olen kindel, et mu tulevale kodupesa peaks olema vähemalt sama nunnu.

olen viimastel päevadel mõelnud, et kuna Tallinn polegi enam nii tülgastav kui enne, võiks sinna millalgi tagasi isegi minna. tunnen end võlglasena ja tahaks oma inimesi näha. ja siis tahaks üleüldse jõle palju asju, mida teadvustad küll, et nej, u wish, aga tahad ikka, aga samas on asjadel, millesse ei usuta, tendents reaalsuseks saada ja kui ei saa, siis järelikult polnud nii vaja. ahjaa, see on ikka kole naiivne steitment ja üleüldse saatusesse uskuda on naiivne, aga mina usun. omamoodi. et noh, kui mõni suhe pekki läheb, siis järelikult ei olndki nii vaja. ah, viimasel ajal on minuni üleüldse imelikku gossipit jõudnud ja see on viinud põhjaliku eneseanalüüsini, mis öösiti magada ei lase ning hommikul vara üles äratab. ok, fain, tegelt äratas mind päris rõve unenägu täna (ses mõttes rõve, et kõige rõvedamad asjad maailmas on psühholoogilised õudukad).

kui saatusest veel rääkida, siis iga asi viib millegini ja on millegagi ja kõigega seotud; on mingid märgid, milest kinni haarata, on empaatia, oojaa, tugev empaatiavõime on mind igast jamadest päästnud. ja et noh.. kui ma vahel või tihti või kuidas kunagi veitsa taktitundetu olen, siis mitte sellepärast, et ma asju üldse ei tajuks, vaid et noh.. mul on vaja vahel meelega kuri olla ja üleüldse ütles härra sõber A, et ma peaks tegelt ülbem olema. siis ma naersin, sest kell oli hommik ja ühtki bussi ei sõitnud, rõve ebamäärane kellaaeg, et kellele liiga liig palju ülbe, kellele liiga vähe. ah, mitte et ma n i i  naiivik oleks ja nüüd nii käituks, nagu ette nähtud, no ei, mitte seda.

saatus ikkagi - ma ei tahaks uskuda, et iga feil on millekski vajalik ja nii peab olema, kui nii läheb, aga teatud määral on end sellega lohutada hea, samas milleks üleüldse lohutada, peaasi on ju aus olla ja mõelda feili tegelikele põhjustele ja järgmine kord paremini teha. vigadest küll ei õpita, veel vähem teiste omadest. jahjah, olen seda ka kuulnud, et no milleks sa pead siuke tropp olema, kas sa siis ei näe kõrvalt, milline "eeskuju" see ja teine sulle on.. blablabla. ei noh, ei väidagi, et kogu aeg peaks üks feil teise otsa olema, et kõik ikka omal nahal läbi kogeda ja siis sellest õppida. ah feilimistega on ikka nii, et ühe korra juhtub, juhtub teine kord ka, vabalt! ja leiad end samast august. aga mis teeb tugevaks, ah?

et noh.. kuhu ma kustkohast nüüd jõudsin.. tegelikult oli mul ühe kirja kirjutamine pooleli.. valetan, ma pole seda veel alustanud ja üha enam-enam hakkan mõtlema, õigupoolest vist essat korda, et kas on vaja kogu aeg mingite rumalustega hakkama saada. võib-olla ikkagi on ja võib-olla ikkagi need asjad, millest ma siin unistan ja loodan, saavad ühel päeval ikkagi tehtud, mitte ma ainult ei mõtle ja ei unista ja ei genereeri ideaalseid strateegiaid.....hetki...
ju siis pole veel õige aeg. see aeg tuleb. tuleb! on hea mõelda....aga võib-olla ei tule ka...