naeratus, mis hingepõhja kõrvetab.
ärge palun eeldage, et mul on kogu maailma (telefoni)numbrid, et ma teid prillideta (loe: silmad vett & päikest täis) tänaval ära tunnen, et ma peale ei satu, kuidas te Toomemäel keha kergendate, et kui väljas on pime, ma magan, et ma olen, sest.
...is married to Murphy.
sul on õhtu veetmiseks üks, kaks, kolm... ei, neli! võimalust. ja sul õnnestub välja valida neist ilmselt halvim. ja siis veel pool õhtut põdeda, et no miks nii halb (film), miks. aga valikuparadoks number üks ongi see, et kõik vastused on valed. (teist ja kolmandat pole) (hea, et ma kaalud pole)
ja veel - millal oleks õige aeg lapsi saada? viskame ikka isekeskis nalju, et meie rong on juba ammu läinud, aga kui mõelda, siis ega tegelikult pole jah seda noorust enam kauaks. ühest küljest tahaks ise elu elada, maailma näha jne, aga teisalt tahaks ikka lapselapsi ka näha.
aga ei, ega's me mõelnudki välja, millal see õige aeg siis on. võib-olla juba homme?
kui midagi väga tahta, siis reeglina ikka ei saa küll. saab alles siis, kui sa, lollakas, ära oled unustanud, et üldse tahtsid. siis mõtled, et "tšiisõs kraist, see on täpselt see ju, mida ma kunagi tahtsin." tjah, kunagi. et noh, paljuräägitet the almighty pelgalt heast tahtest ikka ei piisa ka.
kõigist võimalikest võimalustest on tänase suhtes kõige täoenäolisem äraminek. ja no ikka täiega. täpselt nii, et põgenengi saatuse eest minema. head aega, sõbrad, head aega, Tartu. suures õppimisgrillimistšillimis-tuhinas äkki kirjutan kunagi veel, seniks aga adjöö! (linnud laulavad akna taga kell 5:15)
No comments:
Post a Comment