miski asi hakkab nüüd läbi saama. tõdemus, et ma semiootikutega nüüd umbes viimast korda akadeemilises õhkkonnas kokku puutusin, hakkaks nagu.. kohale jõudma. abiturientide koolilõpumelanhooliat kõrvalt vaadates ma mõtlesin, ei, jumalaeest, minuga seda enam ei juhtu, ülikool on midagi muud, ma ei ole nagunii ühede ja samade inimestega päevad läbi ninapidi koos ja miks mul on vaja midagi taga igatsema hakata.
aga siiski, juba oma esimese ülikooliaasta lõpu ukse lävepakul ma mõtlen nüüd, et issarist, nüüd oligi see päris viimane kord.
miks ma poole sügissemestri peal erialavahetuse mõtteid tõrjusin ja üleüldse raske südamega selle protsessi läbi käisin oli see, et ma nii kiindusin neisse inimestesse oma ümber. nüüd küll tean, et nad ju ei kao ja neid muudkui tekib juurde (isegi, kui ma sellest ise ka päris hästi aru ei saa).
ma peaks hoopis röömustama, et esimene aasta nüüd läbi saama hakkab ja eksamid on läbi ja nüüd ma võin hõisata, et license to chill aeg on TÕEPOOLEST nüüd siin ja praegu ja ma ei oska olla. on jäänud küll mõned read paberile visata, aga üldjoontes kellaajaliselt mind keegi kuhugi minema enam ei sunni.
ja üleüldse, ah, mis neist inimestest üldse!
AH, mis SEE nüüd oli?
No comments:
Post a Comment