mulle hakkab üha enam vastumeelseks muutuma sünnipäevaõnnitluste edastamine. kuidagi jabur. ja tobe. eriti siis, kui õigeid sõnu (nagunii) ei leia. ühest küljest ei viitsi ma enam ammu tuttavatele, keda vaevu tunnen ja kes miskipärast mu näoraamatu SÕBRAlistis peesitavad, midagi soovida. puht sellepärast, et jee ta hoolib. (samas natuke paradoksaalne, et äkki tegelt hoolib ja tegelt ei peaks inimesi ära unustama olenemata sellest, kui kaua me suhelnud pole või midagi sinnakanti mõte.)
ja teisalt tundub väga lähedastele õnne soovimine ka natuke veidrana. või on see minu kiiks. et.. näha neid, rääkida nendega päevast päeva ja siis ühel päeval rohkem õnne soovida kui muidu. noh, see on jälle see kulunud miks me ei võiks üksteist näha ja vastavalt kohelda, väärtustada iga päev, samas on jah ju tore, kui mõni päev armsam kui teine. aga selle peaks kuidagi teistmoodi välja teenima. et oleks rohkem "kallistame triinu" päevi näiteks. o'right?
ja seda räägin mina, pärit perest, kus traditsioonid on rohkem kui hinnas. a võib-olla see hakkabki tasapisi vastukarva käima. et ma nüüd kasvan Tartus ise, omas suunas, omade väärtushinnangute ja traditsioonide poole. ei, mitte et minu peres kunagi jõule ja sünnipäevi ei tähistataks. mitte et mulle ei meeldiks see mõte... noh, kuigi sünnipäeva pole ma tähistanud juba aastaid, olen avasüli kõik head soovid vastu võtnud. ah, lihtsalt... rohkem originaalsust, vähem banaalseid ja pealesurutud "paljuõnnesid". ei, minugi poolest, kui sina, kes sa seda praegu loed ja mind tunned, aga ei tunne, et sa mulle ühel juunikuu päeval midagi soovida tahaksid - ma ei pahanda. lihtsalt viitesadant viisakussissekannet ma oma näoraamatuseinale ka ei ihka. saab ka ilma!
(sest kunagi, kui ma olen suur, elan ma Tartus Tammelinnas ja minu peres on vähemalt palju kasse. olgu see pere siis kasvõi ainult mina ja minu kassid. heh.)
ei, kõik on tegelikult helgem. näiteks....
...nagu rusikas silmaauku (okei, päris robustne väljend tegelt) sattusin ma Muumioru lugusid vaatama, milles oli jaa, see robustne väljend, osa, kus Väike My üksi sünnipäeva pidas. tahaks ka vist nii.
Saaremaa Laevakompanii teenindus on oluliselt paranenud - praamileminnes pileteid ei kontrollita (samahästi oleks võinud teist korda elus praamijänest sõita, samas oleme ausad neiud...inimesed ka võib-olla; samas kui praamipileti eest lihtsalt sellepärast, et saarlane oled, ainult 1.12 küsitakse..why not, i'm satisfied enough.), 5 minutit enne sõidu lõppu informeeritakse sind sellest, et ei peaks aknast kõõritama (mis muidugi tasub end päikeseloojangu korral ära), millal maa paistma hakkab, et siis arvesustega ikkagi pange panna ja õues veel 10mintsa külmetada.
ehk et olen rõõmsasti kodusaarel. ei saa öelda, et soe oleks (nii toas kui õues), aga hea on. ja vahepeal ei ole ka. mööda Kuressaaret mulle endiselt jõlkuda ei meeldi, isegi mitte nii nostalgia mõttes.
ärge kolige Tartust ära, armsad sõbrad. palun. sest mina tahan sinna igaveseks jääda.
ja üks looke ka (tähelepanelikumad võivad nii mõndagi sest välja lugeda, mhmh. leidsin lõpuks ometi oma loo, lastfmi hingesugulast otsin muidugi edasi):
teisalt meenutab see lugu punkti, kus ma täpselt aasta tagasi olin. ei saa öelda, et see raisatud aeg olnuks, ma ei ela väärtusetut elu.
okei, Lotman ootab! (meeldivate) vestlusteni.
*Lotmani "Kultuur ja plahvatus" essee "Ennustamatuse hetk" orig
No comments:
Post a Comment