joo veel kohvi, energiajooki ja mis imeasju veel, lase veel suur uni mööda. et siis jälle unetult mööda korterit ringi joosta. ja siis avastada, et TEGELT võiks ju magada.
u never know.
a vahel lihtsalt mõtlen, et olen ikka kaval küll.
vahel mõtlen seda ka, et kas peaks enese jaoks üles täheldama siia, nii edaspidise nostalgia ja ka kiire vananemise vastu võitluse huvides, kus ma käin ja mis teen. küsin seda küsimust eneselt juba õige mitmendat korda. a siis saan aru, et no mis ma sest aastate pärast ikka loen - väärt ja head ja parimad hetked jäävad niikuinii meelde ja kui ei jää, siis ilmselt polnd väärt. muidugi, mingitel hetkedel vaidlen enesele vastu, on tore ilusad sõnu jälle uuesti üle lugeda ja hetki meenutada, teisalt milleks kramplikult minevikust kinni hoida, pigem uusi hetki luua. millega on nüüd dilemma oo suur.
ma ei oska enam kuri, pahur, solvunud olla. ma võin küll valus põdeja ja ülemõtleja olla, üsna tihti, olenevalt olukorrast, a ses suhtes, et kui miski on silmanähtavalt ja rõvedalt valesti, ei viitsi ma enam närvi minna. väikeste asjade peale võin väga endast välja minna, a suured asjad ajavad hoopis naerma.
ja nii ma nüüd siis harrastan enesehaletsust, võiks lausa võistelda kellegi või millegagi, ära ei võidaks, a konkurentsi pakuks kindlasti.
katki pole midagi, kaotanud end pole (päris väga mitte), a lihtsalt niru on. ei tasu endast liig palju anda, ei tasu nööril kõndida, ei tasuks siia seda isegi kirja panna, sest varjata oleks nüüd üsna tobe
mis ma tegelt öelda tahtsin, et elu veereb. ja õnneks ainult mitte mööda. lihtsalt kurdan, sest hommik on vara ja kellelegi kurta pole kui et iseendasse kõik koguda nagu käsn.
nii, aitab, enam ei jaksa šoksi süüa, a und kirjutada ka ei õnnestunud.
No comments:
Post a Comment