fakt, et iga hea asi ükskord otsa saab, vabandust, klišee, saab ühel hetkel selgeks. jah, saab. a ühel rumalal hetkel on tarvis lakata uskumast. seda klišeed. ja see hetk on tõepoolest rumal. mõistuse ja muude häälte vahel tekib konflikt. ja muud hääled jäävad peale. mitte sugugi seepärast, et nad valjemad oleks. intensiivususe küsimus.

kel ei vea kaardimängus, veab igasugu muude tõbrastega. laias laastus.

ma olen selles hetkes enne olnud. ei, mitte deja vu. kõik on teistmoodi. hetk on lihtsalt sama.

on vaja minna ära. asju kaugemalt vaadata. ja lähengi. reedel sõidan kuuevarbalistemaale Salacgriva mändide alla. ja liiva sisse. muusika sisse. kus kõik on kuum ja kuumem veel. jah, ma lähenGI Positivusele, jah. see polnudki nali, seekord mitte.

ja kui enam ei jõua, põletan kõik sillad ja lähen ära siit Tartust. suveks.
sügist ei oota.