tsiteerin täpselt kuu aja tagust:"vahepeal on vaja (põhi)tõed uuesti üksipulgi läbi käia, vastavad muudatused läbi viia või lihtsalt fakte konstateerida. kõlab justkui oleks siililegi selge. äkki ongi?"

ma ei oleks uskunud, et ma seda suudan, aga nüüd on sest suurest teisitimõtlemisest, asjade ümber hindamisest, (põhi)tõdede üksipulgi läbi käimisest möödas kuu ja ma olen rahul. ja mul on läinud paremini kui eales varem. kõlab üsna irooniliselt ja utoopiliselt, et rajalt, mil arvasin enest önnelikus saamast, maha astudes on tunne õigem. ei tea, kas õige on õige sõna.
järeldusi, muidugi, on veel vara teha, a prognoos on optimistlik.

aga see tundub juba kauge. see, mis kuu tagasi peale tungida, okupeerida, vastu muru suruda üritas. möödas. möödas. see ajab mind endiselt närvi, et kui debiilsed võivad inimesed olla. aga mis sest ikka. olen õppinud minevikust vabanema ja teen seda päev-päevalt üha enam. eile nt kustutasin suure osa sõnumitest ära, mida arvasin enest vajavat meenutamiseks, kes ma olin või mis oli. ent neid sirvides avastasin, et ma mäletan meenutamatagi. oluline jääb enivei meelde. klišee-klišee-klišee, a lõppude lõpuks mul suva.

kindlus hakkab tagasi tulema. hiilib tasakesi. önn & rööm!