tsiteerin Linkin Parki (ja teisigi klassikuid ilmselt: don't know who to trust, no surprise. klišee ei ole, aga ainus, mida ma eales palunud olen, on usaldus. ja ausus. aga seda on vist palju palutud.
asju vaagida nii- ja naapidi tuleks, et äkki on "kuidas sina külale, nõnda küla sinule" või kuidas see oligi?
iga asi on kahepoolne, a vahel ei ole ka. vahel nad ussitavad niisama.
vahel mõtlen, et ei tea, kas naised (ja mehed ka tegelt) üldse saavad aru, mida nad selle "välimus pole oluline, tähtis on ikka sisemine ilu. kui inimene on seest ilus, kiirgab see ka välja" all mõtlevad. või tihti vist öeldakse, sest nii peaks olema?
a mis mõttes ei ole oluline, muidugi on! aja no kui ei ole klassikaliselt ilus inimene (mis minu silmale päris tavaline on), siis armud ilusaks!
sain täna mingist idiootsest testist vastuseks, et mind peaks köitma pahapoisid. a ma kusagil kunagi skandeerisin, et ei, mulle ei meeldi ei rebelid ega paipoisid, vaid lihtsalt veidrikud ja tõprad. sõna selle peale!
edasised kommentaarid oleks vast mitte eriti pädevad, sest kui ma nüüd mõtlen, millised mehed mind hetkel rohkem kui teised planeedi olevused köidavad...skaala varieerub!
vahepeal on vaja (põhi)tõed uuesti üksipulgi läbi käia, vastavad muudatused läbi viia või lihtsalt fakte konstateerida. kõlab justkui oleks siililegi selge. äkki ongi?
rohkem öelda ei tahtnudki.
No comments:
Post a Comment