nii hea meel, et nii suur önn mo öuele eile tuli.
..üritan ma seda sissekannet alustada. nii, kuidas on seda blogi kirjutatud erinevatel aegadel erinevatele inimesele (kes nurisenud, et ma ei kirjuta, kes inspireerinud, keda kartnud..) olen ma kirjutanud ka erinevatel põhjustel. mõtlesin, et tegelikult loevad seda saareinimesed ka, kellega ma igapäevaselt kokku ei puutu, keda võib-olla huvitab, mis elu ma elan. teisalt jälle on mu blogimajandus nendest igapäevatoimetuste kajastamisest välja kasvanud. millal ma viimati kirjutasin, mis kell ma kohvi jõin?
seoses nende paranoiadega sulgesin hiljuti kahe eelneva blogi uksed, milleni veel loetud päevad tagasi eelpool (keri veits allapoole) mainitud märksõnade abil edukat jõuda oli võimalik. a kes veel ajaloo tumedate koridoride riiulites tuhnida tahab, võib märku anda (va sina, Aivo, mhmh, ära loodagi). samas - milleks.
ma hakkasin muidugi mõtlema, et nüüd need, kes mu blogi võib-olla mingi aastate eest lugesid (esimene sissekanne oli aastast 2005) ja mind nüüd otsima hakkavad, ei pruugi selle uueni jõuda.
üleüldse hakkasin ma mõtlema inimeste peale, kellega tol ajal suhtlesin: üks oli pealinna kolinud ja mehele läind, teine oli lapse saanud, kolmandat ja neljandat ei õnnestunud üldse leida - kolmanda perekonnanime ei mäletanud ja neljas on lihtsalt minema haihtunud või abiellunud, sest isegi the almighty Google ei leidnud midagi. a ma võiksvanduda, et mäletasin seda nime õigesti.
ma ei mõelnud, mis minust on saanud. ja ma ei mõtle, mis minust saab. natuke mõtlen, a õige vähe. olen teatud tulevikumõtted lihtsalt peast minema blokeerinud, igasugu ülikooliteemadest näiteks suudan vaid teatud piirini rääkida.
ja täna avastasin kui võõraks mõni inimene jääda võib. ja kui väsinud ma olen. ja kui halvasti ma end inimestega suheldes tunda võin. või, tähendab, mitte halvasti, aga ammu ei ole ma end isegi vanade heade semudega päris hästi ja vabalt tundnud. mitte nii, nagu peab. tähendab, ma ei teagi kui ammu. enne eilset päeva poleks nagu elu olnudki. vähemalt ei mäleta.
sujuvalt jõuan eilse sünnipäevani, millel ma vist veits paar sõna peatuda tahtsin. ma olen viimasel ajal mõelnud ja öelnud ka, et mis see siis ära pole. aga mul on nõnda ütlemata armsad sõbrad-tuttavad-pere-sugulased, kes mind eile üllatada suutsid ja noh, ikka põhjalikult, korralikult. kahe köne peale ei osanud ööd ega mütsi arvata.
kõige vahvam sünnipäevakink oli vist teatriskäik, mille piletid minuni ühe härra kaudu täiesti juhuslikult jöudsid. mu siiras tänu ja lugupidamine. vaatamas käisime Molière'i "Ebahaiget". Trt laulupeomuuseum on ütlemata äge koht, hingematva vaatega linnale. mind tabas mõnus aastatetagusehõnguline vabaõhukanostalgia ja kõik oli ütlemata tore. etendus oli vastupidiselt mu "ah, kaua ta ikka kesta saab" arvamustele.. pikk. mitte et mulle pikad etendused ei meeldiks, eriti kui nad head on, mulle väga meeldis. a kell pool 8 ärganuna ja pärast überväsitavat päeva... mille peale muidugi sajatuse "aga enne teatripäeva ei magata nii vähe" osaliseks sain.. kus ma siis tean, et elu nõnda üllatab!
pärast arvukaid kõnesid-võõrustamisi sai lõpuks 11 paiku kodus maha istuda, siidri avada, et mõne sekundi pärast uuesti edasi tormata ja veel armsaid inimesi näha.
selle kõige peale täna hommikul ärgates (mis oli, võin öelda, kaunis hilja, kellaaega igaks juhuks ebadetailsuse huvides ei maini) mõtlesin, et üks päev täis kõnesid ja tähelepanuavaldusi, mis oli kena, tore, armas, röömustav, ja teine päev vaikiv telefon...ja kõik muu. et kuidas nüüd nii siis olla osatakse.
mille peale vahva üllatuse osaliseks sain. a õhtuks, üsna vara, olin läbi nagu käbi ja ainus, mida teha jaksasin, oli kohvi juua ja meekooki süüa. ja nurru lüüa (või nurruda; kuidas soovite). a miskipärast alati, kui seriaali vaadata üritasin, oli kassil vaja häälekalt kööki kräunuma minna. aitäh, Tupsu, mulle piisas su eilsest (mahe)sünnipäevakingistki, ei ole vaja veel tähelepanu otsida (mida sa ilmselgelt niigi (liiga) palju saad). aitäh.
a vahel on tunne, et toimin õigesti, vahel olen valus luuser. nii see elu käib. nädalavahetus, millega iganes sa mind üllatada kavatsed (või mina sind), saabu ometi! ma tean, et sul on mu jaoks üht koma teist ka tänaseks varutud (ja minul sulle).
elu, üllata!
kõik. sai öeldud lihtsalt. kodeerimata. et hiljem aru saaks. ise.
* jätkame samal lainel
No comments:
Post a Comment