some much love, so little hate

ma ei tea, kuhu mu pudeliavamisskillid kadunud on, aga üldiselt luban end parandada! (šampuseavamises mulle endiselt vastast pole, te ainult proovige!)

et mis valu neil eksidel ikkagi ussitada on? või üldse - MEHED, milles asi?

mulle meeldib küll, kui mind kuulatakse, a veel rohkem meeldib mulle, kui mind kuulatakse JA vähemalt sama palju vastu mölisetakse ja mul ei ole kogu aeg tunnet, et kui ma nüüd vait jään, siis on vestlus lõppenud.
mulle meeldib pingutada, aga mitte üksi.

kui ~12tundi tagasi ma ei teadnud, mis palavusest kõik räägivad, siis nüüd on minu toas ka ametlikult palav - üle 20 kraadi ja heast jahedast pesast on saamas jahedapoolsem saun. ja õues on absoluutselt võimatu ilma külma joogita. et noh, aitäh, kuumus - ma olen niiii loid ja lähen kell pärast kolme magama. sest ka täna ei tulnud asjalikolemine hästi välja, a küll ma homme teen tööd ja näen vaeva. vist. äkki. jah!

aga muidu on hea, saardeminekuaeg hakkab ka kätte jõudma, tahaks teha päris tööd ka ja näha päris vaeva. äkki siis saabub ka (hinge)rahu.

päeva kuldsed sõnad muidugi härra tundmatult:"maailm on rõve. kõik on armunud" lisan: kõik sebivad kõiki.

ma arvasin, et me oleme sellest üle.
tiinekaiga lõpeb 19 päeva pärast. cheers!

unistama - end uniseks tšillima