lõpetasin ühe teksti lugemise jälle, tundub et autobiograafilise. esiteks on veider enivei lugeda tekste, mille autorit tunned või tundnud oled. teiseks oli olukord nii tuttav, need pärnussekutsed ja noh, muu ka.

ma ei oskagi nüüd magama minna, see teema on mind nii valusalt hittinud. mitte ühelegi asjale/olevusele mõeldes ei lase minus nii paljud erinevad tunded edasi-tagasi tagaajamist mängides ringi.

lihtsalt arusaamatult haige.