Saturdays = Youth

kuidas mulle ei meeldi talvehommikuti vara ärgata! eriti praegu, mitte mingit vibe'i ei ole neis sombustes päikeseta pooljahedates hommikutundides, kui päike ei tõuse ega paista ja kõigil on kiire ja tänavad on libedad ja autojuhid ei hooli ülekäiguradadest ja minust ja peaaegu isegi fooridest.
aga mulle meeldib, kui mul on, kuhu minna, ja kui kohusetunne sööb mind seest lõhki, kui ma sellistel fiilinguta-hommikutel välja ei astu.

lakketõusnud motivatsioon. ilusad inimesed (oo kui!). missioonitunne.

kogu elu keerleb UUDISE ja UUDSUSE ümber.

ja lõpuks jääb ikkagi vaid see naeratus, SEE naertus, väljendamaks joovastavat võidurõõmu ja rahulolu, mis läbi veenide tuiskas pärast esimest 569957% õiget vastust. see üks ja ainus rõõm.

nüüd on väljas valge, aga täna päike ei paista. just another vibeless morning. or...not? Filthy Dukes lihtsalt ON praeguse tänase hommiku hetke muusika. kõik tänasest korjatud muljed kogunevad ühte kohta kokku. ja no SELLINE fiiling, seeeeeee, mille nimel muusika(maailma)sügavustes kaevuda ja uurida ja sniikida ja surkida ja otsida ja LEIDA. võin küll olla easily amused, aga muusikalises plaanis mind üllatada.. pole enam nii kerge. mis on muidugi kahju, sest mulle meeldivad (kellele ei meeldiks!) übermeeldivad üllatused ja kui ma peaks kaotama võime üllatuda, siis...ma ei kujuta ette, mis mõte elul siis olla võiks, kui kõiges uudsuse võlu kadu näha.
aga ma lihtsalt nii väga armastan seda mänglevat instrumentaali @FD.

ahjaa, Positivus'11 tuleb ja MINA LÄHEN (sinna)! sest kuidas saaks mitte minna säärase imekauni line-upi peale (*smail). Beach House, Editors... Hurts!

ning peale kõige (selle) muu olen jõudnud faasi, kus päev on öö ja öö on päev ja see ei ole nii khuul kui tundub, sest päeval on normally das ylicool ja mina kavatsen nüüd küll jalad alla saada, sest millisele imelisele mõttele ma täna öösel unetult diivanil lage vaadates (tõepoolest selline klišee täna öösel PÄRIS AUSALT aset leidis - mul on lihtsalt ilus lagi, heh): kass maandub alati käppadele.

kell on sada ja Filthy Dukes "Nonsense in the dark" album on läbi kuulatud. uskumatult eriilmeline. catchymänglevast meloodia/instrumentaalist sügavsüdantlõhestavate ballaadideni (samas "Tupac robot club rock" oli ikkagi kuld & klass omaette, ha!). tundub, et debüütalbumile on kokku kogutud lood üsna eri etappidest ja aegadest, aga teisalt pole see halb - hoomamatuks ei jää. tervikutunne säilib. alustades kauaaegse (tantsuka) lemmiku "This rhythmiga" ja veel "Don't fall softly" ja imearmas "Somewhere at sea".ja päris ausalt ka tegelt "Elevator" ja kindlasti midagi veel, mis praegu kahe kõrva vahele jäi. oeh, muusika vajab nii suurt süvenemist ja pühendumust. näiteks alles hiljuti hakkasin ma the Nationalile pihta saama, ometigi sai terve diskograafia juba mõned kuud tagasi samm-sammult Kaspari soovitet järjekorras läbi võetud. aga nüüd kuidagi käis alles plõks ära.

ah, muusikast rääkides leidsin ipodi üles (jah, see oli mul umbes kaks kuud jäljetult kadunud, jõudsin juba muretsema hakata). eriti loll on see, et ta mul läpakakoti kõige kasutatavamas sahtlis oli. samast august tuli välja umbes sama kaua kadunud olnud küüneviil. gaash, vihkan kolimist, ometigi näikse see mul hobiks olevat. peaaegu sama naljakas kui lemmik spordialaks meeleheide.  

nii on.