Okei, elu õpetab, et pole tarvis kõiki koolis õpitud tõdesid silmas pidada ja rakendada või vähemasti näpuga järel käia ja vinguda ja ma päriselt võin silma kinni pigistada enamus kohtades, aga kui uudises on rõvedad parasiitsõnad, kehv lokaliseeritus ja üleüldse üks terve lõik keset uudist on selline, et üks lause räägib aiast ja teine aiaaugust, siis sorri, hakkab kahju küll, et ajakirjanik endast jõle heal arvamusel on ja mõtleb, et talle ajakirjanikuharidust vaja pole.

Viimasel ajal on piirid kaduma hakanud. Sündsa ja ebasündsa, reaalse ja ebareaalse, ja isegi häbitunne hakkab kaduma. Alati on tehtud asju, mille pärast põdemine ja häbenemine kas proovile pandud või edasi lükatud. Aga nüüd nagu ei olegi oluline - olen avatud raamat - teen, ütlen, näen, kordan, elan nii nagu poleks häbitunnet DNAsse kodeeritutki. Sest ausus päästab maailma!*


Ja üleüldse - kas polügaamia võiks saada rohkem fänne kui Savisaar ja the almighty Kurk kokku?

Ja seda ka, et minge põrgu, mu silmarõõmud ei ole kõik ühte nägu ja kui te keegi veel võrdlete, siis tšiisõs kraist mai või..

* Iga kord, kui ma seda lugu kuulen, tahaks lihtsalt sest suurest puhtast ilust nutta. Eriti viimane kord, kui seda ühes teatud meelelahutusasutuses kuuldud ja kuulatud sai. Meel oli nukker ka veitsa ja see lohutas. Hetk oli õige, koht vale, aga toimis küll. Praegu kuulates ei toimi. Väga.