- "Elu keeeeeb, kohe näha et kolmapäev!"
- "Kullake, täna on neljapäev..."
- "..."

nii see aeg voolab, et isegi õigeid sõnu ei leia. mul on ikka veel raskekujuline writer's block, aga c'mon, kaks sõna elust-olust ikka kirja saab.
ma ei tea, millised sündmused olid eile ja millised täna. aga ma tean, et üpris komplitseeritud ja künka-mättalised ajad. ma pole oma nõrkust kuigi paljudele lähedalseisvatele välja näidanud, õigupoolest hakkasin iseendalegi täna tunnistama, et hakkan vist raskuste all kokku varisema. kõik muudkui kuhjus ja mina, siiras usus ja lootuses, vajasin vaid õlga, mille najal nutta, sõpra, kellele oma nõrkusest pajatada ja poolkogemata saatus ta mull ette viskaski. olen väga tänulik.
ja ma olen õnnelik, et olen ikkagi ses suures lõimumises ja ülikoolitrallis suutnud jääda o m a rajale.

ah, sürr.

tegelikult tahtsin rääkida sellest, kuidas üks teatud vägaaustet härra õppejõud mulle iga korraga üha sümpaatsem on, mida ma nende hirmulugude ja esmamulje põhjal arvanud poleks. on tarvis lihtsalt eristada

peab õppima ratsionaalsemalt mõtlema, otsuseid põhjalikumalt kaaluma ja üleüldse võiks elus rohkem asju olla, mille pärast kohusetunne tapaks. arvan, et selleks korraks oli põhi käes ja nüüd võib jälle ülesmäge rühkima hakata.
elus on vist nii, et igal aastal on omad tõusud ja mõõnad ja minu Tartu-aja suurim mõõn kestab praegu.

aga kell on neli - viis tunnikest und ja koosolek.
perspektiiv on ok.