Sparks

nonii, tegin ka lõpuks statcounteri ja saan nüüd teid vastu stalkida. päris põnev on!

aga naljakas on see, et ma viimasel ajal muud ei tee kui ainult magan. Karmen arvas, et see on sest' kolimisjamastressist ja noh, ma nägin nt just enne unes, kuidas ma läksin lambist tagasi vanasse korterisse (kust ma võtmed sain, jäi muidugi müsteeriumiks), tšillisin ja lebotasin seal, vaatasin telekat ja siis äkki meenus, et krt, omanik võib ju iga hetk tagasi tulla. kiiresti oli tarvis asjad kokku panna (miks ma üldse mingi nelja suure kotitäie asjadega sinna läksin), aga omanik oli kiirem ja astus sisse, küsis, et mis ma seal veel teen. vastasin, et noh, tulin mõnele asjadele veel järgi. MÕNELE, my @ss. tekid-padjad-riided including neli veinipudelit...ja siis sai uni otsa. ei mäleta, kas see oli nüüd see kellaühene ärkamine või kellakümnene ema kõne, mida ma jälle ei mäletanud.

aga lugu on siis nõnda, et kolimises surmväsinuna läksin ma neljap õhtul kell kaheksa magama, et uneajal miljon vastamata ja mõni ka vastatud kõne saada. nt olin ma rääkinud muretseva vanaemaga (miks mu parema käe väike sörm kogu aeg a) ära sureb või b) ära külmub? ükspäev oli jama pöidlaga, mis ära väsis ja valutama hakkas).
kella kahe paiku sain viimase (vastamata) kõne veidralt numbrilt (ma nüüd tean, kellel, oeh). ja siis saabus lõpik uni.
kell 7 am-ks oli äratus sätitud, et 8:15 loengusse jõuda. too hetk tundus tuba nii sigakülm, ent pärast paariminutilist vegeteerimist ja une mittetulemise konstateerimist mõtlesin, et noh, heaküll, paari minuti tee, vean end siis kohale. vedasin. ja no ikka oli ka paari minuti tee, põhimõtteliselt ümbernurga Jakobi tänavalt minna, oh õnn ja rõõm.

kojutulles oli uni jälle suur, sain ühe vihase kõne, a keerasin ikkagi uuesti magama. ja nii ma siis magasin kõik maha. 10 paiku sain fämililt muretseva kõne, et miks ma nii palju magan, seletasin midagi vist, a ei midagi adekvaatset. uni edasi. 1 paiku vedasin end selgitusi jagama, et siis end korra zavvi vedada. tõepoolest lühike maa jällegi. hõissa!

nüüüüd...on dilemma kas minna tagasi magama või süüa teha. ja millalgi peaks asjad lahti pakkima, sest täna tuleb (enesele) elu lõpuks sisse puhuda.
ja...ahi on katki.

ja nii ongi.