ZzZzZzleeeep

sellest, kuidas ma esimesi samme normaalse une ja selle režiimi poole astun, saaks omaette memuaarideblogi teha. ehk lugu sellest, kuidas preili Jäme mulle selle lingi eile viskas ja kribinal-krabinal unetunde arvutama hakkasime. mulle käis tark süsteem välja järgmised falling asleep ajad: 11:45 PM or 1:15 AM or 2:45 AM or 4:15 AM. välja sai valitud kolmas aeg, kuna esimene oli ammu maha magatud ja teise jaoks pressisid igasugu seminaride deadline'id veel liiga peale. ma, tark, lugesin alguses fourteen minutes asemel fourty ja asusin planeerima magamaminekut neliKÜMMEND mimutit enne uinumisaega, mitte neliTEIST.

aga nagu ikka, kui midagi pikalt ette planeerid, läheb kõik vett vedama. voodiründeajas sai siis 2:31, end maandusin seal juba aegsasti paar mintsa varem, 2:28. ja nii see aeg tiksus: 2:30....2:38...2:49 oli viimane checkpoint vist. ma vist peaks tõesti nelikümmend minutit uinumiseks varuma, sest ma mitte ei vaju und ootama, vaid mingeid mõtteid mõtlema, analüüsima, daydreamima jne jne jne. ja nii kauaks seda und oli - 5:28 arvasin, et mõne minuti pärast on äratus, aga võta näpust - lahkesti jagati veel paar unetundi, aga kus sa siis magada saad, kui väike laps aka kass majas - oli siis vaja mingi suvalise kilekotiga mängida, oli.

ent kui mul tavaliselt on kombeks esimene äratus üle lasta, siis seekord konstateerisin kellaaja täpselt 8:45 peal (vaid 5 mintsa lisaund - viimaste aastate rekord). hea, kui on asju, mis ärkama kannustavad (mitte et see Juri Lotman+TMK seminar olnud oleks).
aga - te küsite - kas õnnestus? ärgata oli tõepoolest kergem ja vahetult 1-2 minutit oli normaalne olla ka, aga uuesti diivanisse vajudes kippus uni silmi ja praegu seda kirjutades võitlen ka unega, aga arvestades nüüd und unetsüklite kaupa (üks tsükkel=90 minutit) ei leidnud sobivat aega magamaminekuks. aga samas seminaris und väga polnud nagu tavaliselt kellakümnestes, seega tasub vist ikkagi jätkata.

kuna homne äratus on tõenäoliselt samamoodi 8:45, plaanin täna magama minna esimesel või teisel ajal.

ja nii ma siin siis istun, pärast väsitavat koolipäeva (samas idaeuroopafilmikas sattus meil vaatamisele selle loengusarja ja üleüldse N-liidu essa helifilm "Road to life", mis haletraagiliste kohtade peale halenaljakas oli (no kesse siis nõnda sureb).

tundub, et silmarõõmude huvi on suurem kui minu huvi üldse kokku olla võiks.