ära näe vaeva, vaev sind ka ei näe.
aga proovida ju võib.
ja kui inimesed elueest oma (tigu)postkastikesi sildistavad igasugu huvitavate märkmetega, mis rämpspostile viitavad, siis mina kisun selle enda omalt ära, sest muidu on nukker, kui pead elu aeg Muhv olema ja ma millega ma siis ahju kütaks?
ei meeldi inimesed, kellega rääkida ei saa. noh, ses lihtsas mõttes, et kes lihtsalt aru ei saa, kes aru saada ei taha, kes ei kuula, kes on paindumatud, kes.. ah, ma ei jaksa tuuleveskitega võidelda ega tea, mida teha.
on ja tuleb raske nädal. loodan et nädala lõpu poole vastavalt premeerida. hoidke pöialt. ma ju tahan ka raisändfooli näha ja oma teisi toredaid inimesi ja isegi natuke on tunne, et tahaks sinna minna, kuhu kunagi (liialdan) pole tahtnud.
on veel tunne, et kevad on kohale jõudnud. pähe. igale poole va õue. see on päris mönus, kui muidugi välja arvata see paranoia, mis ikka mingiaeg hitib. aga....tegelikult.....on selles suhtes hästi tore hetk jälle, et ümberringi on kaos, aga on lõpuks ometi saadud selgeks, mida tahta (liialdan; jälle). ja on jälle see tunne, et omaltpoolt on tehtud köik, aga kuidagimoodi ei saa midagi jooksma. on olemas igasugud alged, eeldused, perspektiiv, kõik...peaaegu kõik, aga no kui ei funka, siis ei funka või on veel äkki paranoiad ja luulud.
ma lihtsalt ohkan nüüd, andke see aeg.
No comments:
Post a Comment