ma ei tea, kas nutta või naerda, aga und mulle tänaseks ette nähtud igatahes pole. ja see siin, kui ma selle ära publishin, on selle blogi 100.postitus. kas see peaks kuidagi...eriline olema? kas peaks mingei... bla-bla, ma pole neis kokkuvõtetes ja statistikas kuigi tugev (miks ma muidu gümnimatest end vaevu-vaevu läbi vedasin, hehe). mulle olnuks lihtsalt h ea d õpetajat vaja olnud.
muutsin äsja grammi võrra paranoilisemaks, ent olen täpselt sama palju ka meelitatud, et keegi ikkagi seda lehekest siin lugemas kaemas käib. paneb muidugi mõtlema, et mida laiem auditoorium, seda suurem tõenäosus, et mu loe-ridade-vahelt nalju mõistetakse ja ma polegi enam anonüümik, kes kirjutab iseendale. või tuleb jälle keegi ja dislaigib midagi. naljakas, tegelt. juba ainuüksi see, et ma sellest nii palju juttu olen teinud, aga võib-olla muudan ma selle laikimisvõimalusega oma blogi liiga Delfiks? muide, huvitav, kas kedagi nt see häirib, et ma suurt algustähte lause algus ei tunnista? kas häirib? tõsta pead nüüd või vaiki igavesi, sina keeleteadlane!
ma vist ikkagi ootan mingeid kirju täna nii pingsalt, et ei suuda tänu spekuleerimisele, millal need saabuda võiks, magadagi. üks on nt see vana ülikooliteema. ootan niiiiiii väga seda päeva, mil ÕISi saabub vastav teade, et nii, triin, see see bürokraatiasht iz done ja sa võid kõigile kuulutada seda, mida nad juba niikuinii teavad, sest sa, lobamokk, ei suuda midagi vaka all hoida, aga c'mon, kaua sa hoiad, kui asjad nii kaua viibivad?! varsti saab juba kolm nädalat...see on peaaegu kuu, c'mon!
teisalt ootan vastust ühele ammusele kirjale, millega mind ilmselt ära unustatud on, milline häbi!
edasistest vaikib suu (ja sõrmed).
jälle üks sombune hommik.
No comments:
Post a Comment