rõõmustasin küll, et poolteist loengutevaba kuud on ees ootamas, kui jõuluvaheajale suundusime, aga nüüd juba igatsen. tjah, rebaste asi vist.

unegraafik on üle aastate-AASTATE normaalse inimese oma moodi: õhtul üheksa-pool üheteist paiku (hiljemalt) magama, hommikul vahel kuuest, heal juhul ikkagi kaheksast-üheksast üles ja nii terve jõuluvaheaeg. tea, kuidas selline rütm õppimiseks sobib: teatavasti olen produktiivsem-loomingulisem öösiti, a mine sa tea, ehk masinlikuks õppimiseks sobib päevaaeg, mil kass idee järgi õndsat und magada võiks, märksa paremini.
krt ma olen mõelnud, miks ma säärane tainapea viimasel ajal olnud olen, ei sobi üks või teine sõna kolmanda kõrvale, kõik öeldu näib palja hämana ja ükski geniaalne idee ei tule ilma vastavate sümbioosideta, mis paraku otsa on saanud.

ma pean õppima asjadest lahti laskma ja neil minna laskma. pean õppima elus asju ringi hindama, prioriteedid teistmoodi paika panema.. sest elu!
blabla. tegelikult on jutt säärane, et sõidan eiteaisekatäpseltmillal Tartusse tagasi ja noh, selleks ajaks on juba vähemalt miljon mõtet ja loodan, et ka mõni toimiv plaan. näen juba vaimusilmas end mööda lumist Heade Mõtete linna kalpsamas ja sõpru kodus võõrustamas ja Gen-i külastamas üle pika aja ja oma kiiiiiiiiiisuTupsut ja oh teid kõiki toredaid... ah, õppimist ka! pean end paariks päevaks kindlasti raamatukokku lukustama ja seda ilmselt kolmas-neljas Uus Aastal (eee...ja kui ma ütlen, et päev enne eksamit peaks vabalt võtma, siis saatke mind põrgu).

lugesin täna euroopa ideede ajaloo konspekti ja hullun mõttest, kuidas härra Sokrates armastust kõige aluseks pidas. hea, et ma seda mingi murtud südamega ei loe ega värki. üldiselt: aitab naljast!