tahaks juba väga uut semestrit, tahaks väga jalutada muretu & puhanuna üle tartu raekoja platsi ja mõelda, kui minu linn see ikka on. ma pole end kusagil nii õnnelikuna tundnud kui seal ja usun, et igaühel siin ilmas on tõesti oma koht.
ma pole päris kindel veel, kas õpin õiget asja ja kuhu see mind viib ja kas ma leian ja suudan anda elu poolt pakutavatele/tekkivatele võimalustele teed, et need mind kuhugi (õigetesse) kohtadesse viia saaksid. ma tahaks öelda, et ma ei karda ka valedesse kohtadesse sattuda, kukkuda, feilida, uuesti tõusta, aga ka seda ei suuda ma kannatada liig palju. olen ikkagi vähknaine ja ka minu kannatusel on piirid, mis sest, et jube õilis ja khuul oleks öelda, et tulgu mis tuleb, mina pean vastu. kui masohistlik ja ennastohverdav! ja jube lahe oleks veel seda ka öelda, et milleks mina siin vingun, kui kellelgi kusagil on veel hullemini - ja on, raudselt on! pole ma õnnetuim inimene maailmas ei täna, homme ega ülehomme ja polnud ma ka eile, sest kuidas sa mõõdad ebaõnne? et mõõdad ära joonlauaga ja siis jagad kaalu-pikkusega, et kui palju keegi turjal kanda jaksab? tjah, sellise konstanti põhjal võiks omad järeldused teha küll iseensest.
et noh - mis mul siin viga, omaküpsetatud leiba mugides ja hõõgveini limpsides - ikka olla saab. arvan, et - lööge mind mu isekuse eest - isegi teiste probleeme iseenda omadest kõrgemale seades ei tohiks iseend ära unustada. ka isenedaga tuleb hästi läbi saada ja oma probleemidega tegeleda enne, kui need üle pea kasvavad. ja noh, ega ma ei vaidlegi, et teiste elu elades ei või ise õnnelik olla ja oma valudele leevendust saada.. lõppude lõpuks on ikkagi tasakaal see, mis kõik paika paneb ja mida nii kuradi raske saavutada on, jah.
(pealkiri tuli nüüd muidugi kaunis irooniline - kirjutasin selle parasjagu siis, kui ema leiba küpsetas (meie pere esimene omatehtud leib) ja mõtetega rõõmulainetel olin..heh).
No comments:
Post a Comment